Laiskuse lummuses

Teate, kui hea on laisk olla. Magada ja vedeleda, mitte millegiga pingutama. Nagu tõeline puhkus. Et lebotad päikese käes, sööd papptaldrikute pealt, kui üldse meelde tuleb midagi näksida. Riideid ka kapis veel jätkub. Ja ongi sügav rahu. Mu selle suve lemmikväljend, "vabade päevade hinnaga", toimib õlitatult. Varemurru orjusest oma kolme vaba päeva sukeldudes põrnitsed ainult kurvalt ja pettunult oma kõrgeks kasvanud muru. Sest muruniiduk on endiselt kakti, kuigi jah nüüd juba remondis, väike progress seegi. Ja carfieldi aknast avanev vaade nõgestest üha täituvale kiviaiale, pole just kõige ilusam. Ja kassipoegade, va krattide, maha tallatud sõnajalad ja umbrohi seal vahel. Ma ei liiguta lillegi. On niisugune väljend.

Aga ma ekslesin pisut oma unistustes ja helistasin reedel siin vaikelus mõnele, isegi mitmele oma kallile sõbrale. Tuli niisugune tunne peale. Inimesed, kes on alati mu jaoks olemas. Kolm T tähega kallikest, Suure Algustähega, igas mõttes.Tiina,Tiia,Tiina!!! Sukeldusime minutiteks üksteise eludesse, rääkisime, kuulasime, pihtisime, kurtsime, rõõmustasime. Nii nagu see olema peabki. Ja ütlemata hea tunne oli pärast. Kergus hinges, et mina polegi see kurjajuur, kes üksi metsas konutab. Kõigil on rutt ja rahutus ja tüdimus suhtlemisest.

Eile otsisin suvesündmuste keskpuntki, põhjust siit umbrohu riigist põgeneda. Ja kui palju erinevaid ahvatlusi. Lohusalu sadamas Kukerpillid. Tabasalus mingi suveetendus. Haapsalus bluusipäevad. Varemurrus Kala. Ja muud põnevad kirgastumised. Võtsime Liiga suuna Haapsalu poole. Ja võtsime vabalt. Pooltühjas kaubamajas uurisime uusi taldrikuid ja tasse, seinapilte ja saunatarvikuid, kosmeetikat ja raamatuid. Ja nii hea ajatu tunne oli. Selg oli küll koguaeg märg, mitte mu päikesepõletuse tulemist - vesivillidest, vaid ka umbsest õhust poes, ja lähenevast äikesest.

Kondasime peatänaval, kus küll rahvas sagis, aga Pärnu ja Haapsalu ja Soome linnade eripäras, et peale kella kolme on väikesed butiigid kinni ja kõrtsud ainult kutsuvad. Lugesime kohalikku infotulpa, mis teatas tundmatute bandide ja dj-de ülesastumistest ja hakkasime söögikohta otsima. Kõikjal rahvast murdu, söögijärjekorrad a la cartes 45 minuti pikkused ja toidukraamgi otsas. Pannkookide järgi pold isu ja pizzast loobusime ja suundusime mere äärde. Väike puumajake mere kaldal, avaneva terrassiga, hubases kivises auras silt seinal, et kell 22.oo hakkab mängima ansambel "Coco". Tellisime lihavad praed ja suundusime rootslaste lärmisesse terrassile, just ainus kahene laud meid seal ootamas. Lobisesime ja nautisime vaikset merd meie kõrval ja vaibumatut inimeste voolu. Ainult bluusi helid linnusepargist meieni ei kostunud. Lõpuks saime oma karbonaadid seente ja juustu ja viineritega(?), ma küll täpselt ei saanud aru, milleks seal need viinerid. Aga, kuna mul pole viineri vastu midagi, siis ok. Muidugi praad oli suur ja kõht Varemurrus kokku kuivanud ja kuna kiiret meil ka polnud. Siis kenade mustade augustibluusi särkidega teenendajad, noolisid mitu korda mu taldrikut, et saaks juba selle pesusse. Aga meil polnud ju kiiret kuhugile.

Mees saatis mulle siis minu nautimise jutu peale väga kummastava smsi, millest ma tänasenigi aru ei saa. Aga ju nii oli vaja.

Kondasime täiskõhtudega kesklinna tagasi. Veidike toidukraami, eriti oma neljajalgsetele sõpradele ja sõitsime autoga lossile lähemale. Ja läksime lähenevast ööst seiklusi otsima. Jahisadamas mängis kuskil Veskiviigi kõrtsis "Suure Venna Band" ja ikka meri oli see, mis meid ahvatlevalt kutsus. Ja eks tümpsu, pisut välismaalaste lärmi, sekka kohalike poiste viled ja kaugelt kostuv tümps. Ja otsime ja otsime, kuni mingi majaka moodi mälestusmärgi juures küsisime neljalt kenalt ruttavalt keskealiselt inimeselt Holmi tänava suunda. Tuli välja, et nemadki suunduvad tantsuõhtule ja võtsime end neile sappa.'

Kuni hakkasgi kostuma pisut homenjalikult sulolikku muusikat pimenevas öös. Vesi loksumas paatide vahel ,avanes meile kummaliselt mitmekülgne pilt. Kollane uusehitis, moodne ja siltideta, see oli siis Veskiviigi trahter või tavern, ankrurattad seinal ja masiivsed puidust lauad. Õues väliterrass õllereklaamidega punakatuste all ja band, kahemehene, sääsetelgi all peidus.Ja purjekad, väikesed ja suured, uhked ja räämas. Ja rahvas rõõmus ja lustlik. Noor ja vana. Eesti- ja muukeelne. Võtsime endale joogid ja kuna väljas ega seesgi kohti polnud, suundusime pisut eemale, kaile. Ja seal nagu mahajäetud, ämblikuvõrkudes puidust, soe ja kutsuv katusealune laudade ja pinkidega. Kükitasime seal siis rõõmsalt kahekesi, teistest eemale, kuni taevataat tegi oma luugid lahti ja lihtsalt hakkas vihma kallama. Laussadu, mis kedagi ei seganud. Lendlevate kleitidega tüdrukud vehkisid tantsida vihma käes ja paljajalu. Kadestasin hetkega nende energiat ja vaba´meelsust. Sest olin ise kuidagi toss ja laisk ja leplik just kõike kõrvalt vaatama. Ilma tänituse ja nipsakuseta. Jahisadama heleda pluusi ja nokatsiga tuttava näoga mees vaatas musta vihmavarju alt küll kahtlevalt-küsivalt me poole, aga raudkette ega keelumärki meie pühakoja ees polnud. Nii nautisisme eemalt tantsuõhtut ja muretsesime pisut kaugeloleva auto pärast.

Aga lõpuks on suvi ja augustikuu pimenev öö soe ja vihmgi mitte märg. Ja hing rahustatud ja rahul. Täna laiskuse loomejõud tõi mu taas arvuti juurde. Vihma sajab ja eilsest on see umbrohu ja marjade pühamu niikuinii märg. Ja täna tulevad lapsed koju. Kes Pedaselt, kes Varemurrust, nagu poleks maailmas rohkem kohti. Ja ehk õhtul laseme end Smilersil taas kuurortlinnas end vallutada ja südametel äreva ja õitsvana end tunda.

Aga istudes siin endalegi ootamatult vaikuses, otsisin üles Rauno Pehka plaadi "Aeg maha", ikkagi kauge sugulane, keda ma ei tunne. Ja see südamlik sarnasus igas loos on siiski nii külgetõmbav ja mõjuv ja just tänasesse vaiksesse pühapäeva vajalik.


"Ei osanud alguses midagi arvata
nüüd 28 küsimust küsida
kuigi vastust neile teab vaid tuul
on need küsimused minu suul
ka mustlane ei oskaks vastata

Mis on nagu jõgi, et uputab endasee
kes kui terav skapell lõikab hinge verele
mis on lõputu valutav iha
mis on see, mis ei olegi viha
miks ei saa olla koos ega ilma sinuta

Ma tean keegi vastuseid teab
kuid pole mina see
Miks mu öö on nii üksik ja igakord pikk on tee
oskaks lugeda ridade vahelt
kas mu elu võiks siis olla parem
Miks ei saa olla koos ega ilma sinuta?

Miks unenäost kardan ma üles ärgata
miks ei julge ma kunagi lõpuni riskida
miks on meie vahel lõputu tuli
miks on õnn ainult lõputu uni
miks ei saa olla koos ega ilma sinuta..." /Rauno Pehka/