Hämmastav ja hirmutav

Vahest juhtub hämmastavaid asju. Sa kohtud inimestega, kes on nagu päike. Suur, soe, särav,kaasakiskuv, naerust nakatav, rõõmust pakatav, toetav, usaldav,pisara naerukurruks loov...Niisuguse inimesega kohtusin ma Varemurrus. Olin niiöelda komandeeringus kahel korral, viimase kahe nädala jooksul. Rabasime seal tööd nii, nagu eales polnud kogemust. Ema tahtisgi alati, et oleksin, nagu tema, vabriku tööline. Nüüd Varemurrus olles tundsingi vabriku orjuse rõhuvat templit oma kohal. Ja seda ei tundnud ainult mina. Las me ollla nõrgad ja mitte sportlikud. Elus on sporti tehtud küll ja küll. Ja vot nüüd otsustas saatus mu teele tuua uue inimese, kes toetas mind nendel päevadel ja kellesse me kõik armusime. Meie Naerukajakas - Astrid!

Eks iga töö võib olla mingil hetkel meeldiv ja möödapääsmatu,hirmraske ja hirmutav, rõõmus ja rikastav,kogemust andev ja kohutav,vajalik ja väärtusetu. See on sinu valik, kas sa tahad seda teha või mitte. Aga meid paluti appi ja me läksime. Lastelaagri toitlustamine ei kõla küll nüüd enneolematuna. Aga, et selle suure töö juures nii palju pisiasju, probleeme, jamasid võib olla, on lausa uskumatu.Ja kõik algab su lastetoast. Ja kõrvalt vaadata, kuidas söögisaalis trambitakse toolide peal jalgupidi ja et austust vääriv söögisaal ongi , nagu peosaal koguaeg. Mitte see,nagu eestlane teeb, et kui leib maha kukub, annad talle suud.

Ja kui igast pisiasjast tehakse nagu seebiooper.Aga siis ongi tähtis meeskond. Su kõrval ja selja taga ja usaldus ja lootus, et ükskõik, mis ka ei juhtu, sind toetatakse alati. Ja kuna mul oli au kummalisel juhuslikul kombel supi sisse sattuda, siis oli hiljem põnev jälgida. Kes vaikis terve päeva. Kes oli nõus su eest tulle minema. Kes nuttis koos sinuga. Kes hoidis su kätt, kui süda lõhkes sees pettumusest ja kurbusest.

Ja meie Naerukajaka šarm ja nakatav liikuvus, teha kõike kergelt ja kiirelt, ilma porina ja küsimusteta. Lihtsalt teha. Ja kõik sujubki. Ilma küsimusteta.

Ei lollide ega tarkadeta.

Et kas ta ongi koguaeg nii loll või lihtsalt laisk? Miks jah mitu korda kellegile midagi peab ütlema, et tee seda või toda. Aga eelkõige noored, kes on kogemusteta, ongi nagu lahti lastud vasikad koplis. Ootavad samuti toetust ja mõistmist ja suunamist ja kui peabki mitu korda neid suunama õigele teele, mis selles siis imelikku on.

Muidugi mõistujutt, mida ma ajan praegu ongi kõige parem. Ajad mingit vahtu ja hämad, millest mitte kellegil pole kasu. Aga need, kellele see on tähtis ja vajalik, saavad aru. Alati.

Ja see, kui pead kellegiga koos higi ja pisaraid üheskoos valama, annab sulle terveks eluks toetava õla selja taha.

Ja nüüd konkreetselt pealkirja juurde. See perekond, kes viimasel ajal mind ni kõvasti on mõjutanud ja kellest ma mingil moel sõltuvuses olen, kasvõi söögiraha pärast, on ühtäkki nii hirmutav, et sa tahaks põgeneda. Ja teiselt poolt nii hämmastav, et sa üllatud, huvitud ja armud aina uuesti.Ja oma miljoneid ei aja sa iial üksinda oma tarkusega kokku. Vaid selleks sul ongi vaja meeskonda. Kes musta töö ära teeb. Ilma virina ja vaevata. Lihtsalt nagu robotid, liikuvad tänapäeva masinad...Aga ikkagi eelkõige inimesed.


Ja see peegelsile meri, mis meid ootas ja lohutas Matsi majaka läheduses muulil. Ja see roosa vein, mis meie hetke kirgastas. Ja see naer, mida me ilma oma Naerukajakata naersime. Aga selleks hetkeks olime juba head õpilased. Naerda ja naerda, pole vahet, mida ütled, kas hingad või jätad selle hingamishetke vahele. Sest ka vaikuse vakatus on tähtis ja püha. Ja see tõeline nuputus, kus on mu Pärlselja kiiged. Ja kui ma vaidlesin ja otsisin, ise püksepidi märg ja õnnelik, et kõik on läbi , samas, et KÕIK on veel ees. Mida ma näen suureks kasvanud võsas?! Kiike. Ühe leidsin üles. Vähemalt.

Ja sauna kuumuse pühamus, lõõgastavas, sai see sitt endalt ja endast välja pestud ja naerda taas nii, et kogu see jama jääbki sinna kuuma auru segasesse õhku, musta ja haavatavasse, nagu lapsuke, kes on eksinud. Punalaiguline indiaanlane. Päikesest kallistatud.

Ja siis mõtled, et elu on igav ja kõik on nii lootusetu. Tegelikult kihab igas sekundis ainult ELU, täisväärtuslik ja kõike pakkuv. Rõõmu ja raha, valu ja vaeva, naeru ja nihhilismi, paitust ja päikest, laulu ja lõõgastust, muiet ja maiust, kirge ja karmust, ootust ja ohtu,teavet ja tõsidust, õpetust ja õigust, austust ja armastust. Sest, mis elu on ilma armastuseta. Armastust peab jätkuma igasse hetke, kui hingad ja liigud ja ELAD. Vihkamisest pole mingit kasu.

"Muuseas, kellel mõistus peas, selle mõte on sirges reas..." laulsid Riho ja Tõnis...Puupeade Püha Pada...Ahaa...Ja kõik juhtubki muuseas....

Hämmastavalt ja hirmutavalt........