Suve siiruse sätted

Suvel peab akusid laadima. Päikesepaiga peab küll ettevaatlik olema, aga ikka paljastad õlgu ja keerad püksisääri üles ka siis, kui päike pilve taha tüürib. Läbi suve areneva loodusepärlitega viid end ka kurssi. Suve alguse lilladest sirelitest õrnroosade floksideni. Esimestest punavatest maasikatest küpsete kollaste tikriteni. Mustikast sinised käed metsas ja kukeseene otsingud. Mesilaste üha kestev sumin roosade ristikheinamummude kohal pea alaspidi, vaata kord, väärt vaatepilt. Aga meri oma sinise põhja ja valge lainevahuga helesinise taevaga ühtiv, kaunid kodumaised põllukivid merekruusa kaldal lainemöllus, on hingekosutav alati. Esimesed blogi pildid on pildistatud Viimsis, sealse vabaõhumuusemi juures, kuhu sõitsime nautima suveteatri esietendust, "Ekke Moori", kus mul tütar ametis oli. Tormivahus meri, lahkuvad laevad taamal, kaunis pealinna siluett, päikeseküllus lainte meeletus vahus. Teater oli aus ja siiras ja väga eestilik. Ekke Moori unistuste elu otsingud, hea oli sukelduda teise aega, toomasnipernaadilikku elusädesse, külatüdrukute aplasse ilusse, emade ootusvaeva, kuldrahade kõlina lummavasse tõmbesse ja taas koduranda jõudmise tähttundi. Musikaalne pärimusniit Eeva ja Villu Talsi esituses poleks olnud mulle nii südamelähedane, kui mu tütar poleks neli aastat Viljandi Kultuuriakadeemias õppinud. Armas ja omane, suvesse suurepäraselt kohastuv. Henrik Visnapuu luulele viisistatud laululõim. "Õhtu kuldse kumma maha jäi linn. Pean valima kumma jumalikuma. Und näeb linn. Kolmas meist, peab ärkama nutetud silmiga..." Pärnu Endla teatri näitlejad suvises hoos, alati vitaalne Sepo Seemann, väga mitmekülgne, hapras ilus Liis Laigna, sümpaatne ja noorusjõust tulvil Sten Karpov, emalikul mõjuv ja õelikult tuttav Terje Pennie. Lavastajatöö Tiit Palult, aus ja ehe. Mängukoht lihtsalt suurepärane. Meie siit Loode-Harjumaalt naljalt Viimsisse põhjuseta ei satu, aga minek oli väärtuslik. Istusin ja puhkasin, lihtsalt laadisin vaikides akusid, ees Vabaõhumuusemi iidsed rookatustega majad, vasakul omapead mässav vahuharjas meri. Istud ja vaatad mõtteis tagasi ja unistad edasisest. Ja ei peagi rääkima, kellegiga. 
"Kes on Ekke Moor? Mitmepalgeline, erinevaist kildudest kiiruga kokkuklopsitud mees. Ei päriselt see ega päriselt teine. Üks kirglik püüd lahtiste allikate poole. Üks armastust janunev süda. Tükk toorest savi. Millest kujur alles mõtleb ja kavatseb voolida teose. Näitleja ja põllumees. Jutlustaja ja kaupmees. Petis ja rändur, - aga võib olla hoopis tõukude söödud puukoor? Ekke Moor on sõna. Mis jäänud huultele hanguma. Kirglikult oodates järgnevat. Et saada lauseks ja mõtteks. Ekke Moor otsib ja ootab, kuni ta leiab..."August Gailit

Õllesummer on alati minu jaoks olnud suve muusikaliste kontsertite mitmekülgne võimalus. Ei hooli ma niiväga õllest, vahest palaval suvepäeval või hea liharoa juurde mõni naistekas, sidruniga hele õlu, ei muud. Ses mõttes ma kriitikanooli selle ürituse poole ei saada. Mina lähen sinna konkreetselt, välja valides sobivate artisitidega kontserdipäeva, libistan seal oma lemmikut gini või naudin veiniaias veini ja kõik ongi väga hästi. Seekord valisin päeva, mil esineb Ott Lepland, minu kevadine fänluse tähelend, endalegi ootamatult. Aga algul ikka kuulasin näiteks Reet Linna konarlikke kaasalaulmise katseid (Laulge kaasa), Getter Jaani musikaalset energilist sööstu, Tanel Padari võimsust suurel laval, oodatud Smilersi Jazz oli kõrvalt kuulates nii nõrk ja liigse sumina saatel. Ja vahepeal käid ringi, kohtud tuttavatega. Häirisid tohutult sel aastal soomlased, lärmavad, purjus ja mitte ainult vanamehe nässid vaid ka lärmakad noored soomlased. Mis neil meie summerile asja, kas odavad piletid ja olematu õllehind või mis. Vastik. 
Ott Leplandi kontserdit andis oodata, kohtusin vahepeal heade tuttavate, koolikaaslaste, töökaaslastega ja seilasin ringi tütrega. Oti kontsert algas pooltundi enne Mika suuresinemist, aga rahvast oli ometi palju ja hea hoo sai sisse esimesest loost. Vitaalne band, rockilik muusikapilt, hea, kuid veidi omapärane taustavokaal Marvilt ja selles toredas muusikapildis särav ja domineeriv, kuigi tagasihoidlikult - Ott. Kontsert oli suurepärane. Ott ikka viskas kilde kõigile lahkujatele, aga tore oli ka see, et osad tulid tagasi. Eks see Õllesummeri eripära ongi, et kontserdi väravad pole lukkus ja võid liikuda sinna, kuhu tahad.  Lõppu kroonis "Kuula" ehedam variant, esiteks lives ansambliga ja pingevabalt, sest oled kodus. Õnnis õhin puges südamesse, rahulolu, vaimustus ja heameel.

 Lillesüdamed punased ja armastusest õhkavad -  Tallinna Lillefestivalil. Ei saa ma kuidagi aastat mööda lasta, kui ma seal ei käi, pildista või naudi lilleilu ja imesta, kuidas küll nii just võimalik!? Mulle meeldib meie pealinna lilleline pale, amplid rikkalikus värviilus ja söögikohtade terrassid, kõikjal on lilled, ei saa niiväga enam muud Euroopat oma lillerohkusega meile nina alla hõõruda. Kadrioru pargis on mul veel sel suvel käimata. Aga ehk jõuab veel sumedatel suveõhtutel, kui ritsikad saevad suurel sahinal ja õhtu suvine ahetus on surmvaikne ja ootusärev. 

 Kõigil on meil kooliaastad nende möödudes tähtsad. Mul täitus sel suvehakul 30a keskkooli lõpetamisest. Keila I Keskkooli muusikaklass, kes suuresti paljude kaaslastega õppis lausa 11 a ühes klassis, sai taas kokku. Kohtusime suvisel Harjumaal, Maeru külas, Kopli Madise Talus. Trotsisime vihma ja äikest ja ehk laulu häält üles võttes laulsime ilmagi taas ilusaks. Naersime sekund sekundis, nii et näolihased pea tagant krampis ja tundsime end üksteisega hästi, helgelt ja südamest tänulikuna. Sest organiseerimistuhinas nii suurt rõõmu ei saanud tunda, kui kaaslased ei reageeri kolmele saadetud sõnumile või üleskutsele sotsiaalvõrgustikus. Siis ma ei teadnudki, et persoonidel on prioriteedid, et mis enne, kas töökaaslase juubel või klassi juubeli kokkutulek. Mina ei kahtle küll selles kunagi, et ikka klass eelkõige. Ja aitäh 15-le samamoodi mõtlejale!!!

 Lohusalu on mu üks lapse- ja noorpõlvekante tänu naabritüdrukule. Ja nüüd on hea ja omane ka sinna vahel sattuda. Viisime juulikuu lõpus minu armsa ema mere äärde, kuna ta nii hullult vaimustub merest ja naudib selle sinist tiksumist, nii tormituultes lainevahus kui vaikselt, peegelsiledana. Ja, kes küll meist mitte!? Kaunis päikesepaiste ja rannakaar, kodumaine põhjamaine loodus, männimetsaalune suvelõhn, segi kuumast liivast ja männiokkast ja pohla-mustikametsa lähedalolekust. Einestasime sünnipäeva puhul Lohusalu pubis, aga sellest juba toidublogis. Ahjaa, algul sõitsime ka korraks Paldiskisse pankrannikule. Pikk venimine läbi kordatehtud linna, aga öövastavad olid kõrgel rannikuäärel lihtsad märgid, et ohtlik, varisemisoht ja et linnavalitsus suure peo asemel puhkekeskuses panustaks oma rahad hoopiski turvaliste äärte tegemistele turistidele ja korrastaks kasvõi rohust, prahist oma teeääred. Oleks kah siivam.

Suve ei saa minagi veeta ilma suveöösse sobituva Butterfly Loungeta, marjaselt jäised kokteilid ja  Ott Leplandi kontsert. Oh jah, need naisteväed... Aga võimas vokaal, armas esinemine, Kaska hea kitarritoetus, eriti südamest südamesse kõlas seekord "Sa ju tead". Olin kuulnud seda laulu mööda minnes, koduseid toimetusi tegemas telekast Kanal 2 saatest "Rääkimata lugu", kus lõimus lahti ühe ema lein ja siis ema leina leevenduseks oli usklik ema, kes oli vahepeal oma usu kaotanud uude kirikusse kutsutud, see oli Põltsamaa kirik, kus Ott seda laulu laulis...Pealinna liblikameelases kokteilibaaris kõlas ja sujus aga kõik hästi.

Suurepärane ja südamlik. Olen alati ka Viljandi Pärimusmuusikafestivalile tahtnud minna, kuidagi see suvetihe töö ja muud põhjused pole mind sinna ikkagi lasknud. Nüüd nautisin just nimelt peale tööpäeva lahkel pühapäeval keskpäeva kuumuse paistel otsepildis Gjangsta kontserdit, nii rütmikas ja ehe, siiras ja hea ja siis laval nende kontserdiga ühinev Ott Lepland oma vanaisa lauluga Indrekust ja muud toredad folgilikud leiud. Äärmiselt tõene ja haarav ja kummardus meie tehnikaimedele, et võisingi ses hullus palavuses nukruse kõrvale heita, et ei saanud kohale sõita ja kodus arvuti ees seda siirat muusikat nautida. Aitäh teile Jalmar ja poisid ning Ott!!!

 Loodan, et suvelõpp toob veel kauneid hetki looduses ja meeleliigutust mõnel heal kontserdil või suveetendusel, selleta polekski suvi ju õige suvi, või mis!? Ja ehk veel mõni armas üllatus!?