Kirjutamise konksud

Eile küsis minu hea sõber Indrek loomeliitude pleenumil kirjanik Wimbergi käest, miks ta kirjutab!? Tõepoolest, miks me kirjutame, miks ühel on see elukestev vajadus, nagu hingamine või käimine, teisel raske ja pingutatud ja tähtsusetu. Mulle tähendab kirjutamine väga palju. Tegelikult ei teagi, miks ja kust see õieti tuli. Kirjaneitsi puges hinge üsna noorelt ja see väljendus valusalt, kui ei saanud valgel paberil end välja elada kirjapulk käes. Usun, et süü on osaliselt ka mu heal õpetajahaldjal, kes mind keele ja kirjanduse juurde juhatas, kel sel sügisel täitub auväärne aastaring ja võin vaid headmeelt ja uhkust jagada, et ka Keila linn autasustas minu head klassijuhatajat, emakeeleõpetajat, Liivia Telgmaad elutööpreemiana kultuuripreemiaga. Ja kuidagi asjakohaselt kokkulangev on see, et just talle kirjutan ma paar korda aastas just valgel paberil käsitsi kirju, oma elust, perest ja klassikaaslaste saatusest, sellest on saanud meie väikene traditsioon, millest teistel eriti aimugi pole. Ja teate, kuidas kolmandal A4 lehel käsi väsib ja 5-l kiri kaldub, aga see ehe ja elav sõna, mis mõtete sunnil lugu jutustab, on seda väärt. Usun, et nii on ka tulevikus. Ja kuigi mu armas õpetaja viskas mulle veksli, et ma ta juubeliks Keila Lehte loo kirjutaksin, siis ärevusega mõtlengi, kuidas neid muljeid ja mõtteid kokku koguda, sest kuidagi enam ei oska. Internetimaailm on loonud kirjutamisele uue suuna, ometi kunagi alustasingi "Harju Elu´"st ja kui mind mu mälu ei peta, oligi see lugu oma õpetajast, Liivia Telgmaast (tal on sünnipäev septembris, kui pihlapuud punavad, pealkiri oligi midagi seotud pihlapuudega), siis oli oluline see lugu ajalehest välja lõigata, papkale kleepida, tempel toimetusest peale võtta, kui ajakirjandusosakonda kandideerimiseks läks. Honorar oli ka aus. Nüüd aina imestan, kuidas mu hea kirjaoskusega tütar oma aega ja annet raiskab, sest enam nagu ei maksta honorari, kõik on kuidagi vabatahtlik või reklaami sildi all.

Miks me siis kirjutame ja millest!? 5 aastat tagasi tegin just selle blogi. Oli kevadet juba õhus ja ootamatult sadas hull lumi maha, oli märtsikuu viimane päev ja see pruutvalge kohev lumekuhil oli nii inspireeriv, et uuristasin ise oma tillukeste teadmistega blogimaailma ja saingi hakkama. Ja kuigi mu meeled kaldusid hiljem toidumaailma poole, lisades ka toidublogi sadade teiste hulka, teadmata trendidest, stiilidest tollal midagi, aga nii sai netti punutud täiesti oma kirjapesa. Kuhu on küll külalised oodatud, aga sõnade juhtimisevõim on vaid oma. Iseenda võimed ja võim, armastus ja anne, keel ja kirjaoskus, meel ja mitmekülgsus, tunded ja tõkked, lembed ja liikumised, siirus ja seaded. Ja kui eile näitleja Mari-Liis Lill lõi oma kõnega loomeliitude pleenumil laineid, kõige rohkem küsimusi ehk tekitades, et kes tegelikult oli loo autor ja tema ehk pigem ettekandja rollis, kuna sõnad jäävad elukutse tõttu hästi pähe. Siis palju enam imponeeris hiljuti mind H.H.Luik, kes küsis, et kus on need uued ja andekad oma näoga kirjainimesed, kes oma nime alt julgevad ise kirjutada. Tõepoolest, piisas mul vaid peale pea paarikümne aastast pausi veebis retsepte avaldada oma nime alt, kui pidin juba nutma nurgas anonüümsete netikommentaatorite õeluse või mitterahulolu pärast. 20 a tagasi, kui raadios saateid tegin või Eesti Ekspressis kirjutasin, ei vingunud keegi nina all, tuldi patsutati õlale, oldi uhked ja õhevil, et kirjutav-rääkiv inimene on tuttav. Anonüümsus on nagu lotovõit, ometi kord kui täitsa oma nime alt kirjutasin pika kommentaari ühte populaarsesse toidublogisse, hüppas samanimeline tuntud portaalijuht või pükstest välja, kuna meie seisukohad ei kattunud ja ta püüdis tõestada, et tema see kirjutaja polnud, kuigi on üsna imelik arvata, et samanimelistest inimestest riigis puudus oleks ja sõnaosavad või kulinaarselt kaldu neid rohkem kui üks on.
Mul on viimasel ajal soovitatud kirjutada kohalikku uude lehte. Ja ma olen nagu vastu jonninud. Tundub niiiii poliitiline. Viimane kord, kui tööl seda lugesin, ei haaranud kohe mitte ükski artikkel, küsisin paariliselt, tema arvas sama, aga kas siis ei peakski initsiatiivi haarama ja inimlähedasi kirjatöid pakkuma. Jutt käib uuest Padise Teatajast. Miks peab üks leht külm ja arvudest, statistikast ja poliitlausetest puhevil olema. Miks ei võiks lahti kirjutada lugusid inimestest, kes siin tegelikult elavad, hingavad ja armastavad seda kohta. /Tükk aega enne kirjutamist mõtlesin, et seekord pole mul ühtegi pilti jutu juurde lisada, olin mõttes juba leppinudki sellega, kuna varasemalt on ehk liigseltki isiklikku pildivaramut olnud. Siis aga meenus üks päev, kui püüdsin talvepilte jalutades pildistada, lund pold küll nii palju veel ja tegelikult sai jäädvustatud taas tükike Padise valla ajalugu pildis//Harju-Risti eriline kirik taamal moodsa telemasti kõrval, jäljed lumel ja lumevallid looduse meelevallas, Kõmmaste suur kivi ja bussipeatus - kõik see on ju ajajälg/. Ja akna alla sööma tulevad kitsed, meeldivad neile ju õunad ja lehekubu, kuhu ööseks armas pesa teha.

Kui nüüd ajas veidi tagasi minna, on ka valminud minu eelmises sissekandes kirjeldatud elamusfilmid, nii Liisi Koiksoni Eesti Laulul osalenud laul "Üle vee"(official video) ja ka Tallinki korporatiivfilm. Muidugi on see kõik väga isiklik. Meie läbielatud ehedad emotsioonid ja tunded läbi peose päeva, tuhanded tantsuminutid ja keep-smilingud, riukalike rütmidega kaasa minemine ja ühtaegu rütmi mitte tajumine enam, higi ja pisarad, mis ei tohtinud välja paista ja see joovastav õnnetunne, kui kõik nö purgis oli ja teised nö kaaskannatajad konksakingad näppus sukkis laeva vaipkatel kajutisse sibasid. Lõpptulemused on ülihead, mulle meeldisid väga ja kui raadiost Liisit laulmas kuulen, tahaksingi lõputult üle vee kulgeda, kaua ja kirglikult.

Kui veel detsembri kultuursetesse kulgemistesse vaadata, on sel blogil olnud ka see kultuurne ülesanne ju, siis käisime meeletult mõnusal Maarja ja Marko Matvere kontserdil. Siinkohas tasub seda meenutada, sest tundub, et esinejapaar on kevadised kontserdid juba välja kuulutanud. Siis oli küll tegemist jõulukontserditega, kas need niiväga jõulust just kõnelesid. Kaks väga erinevat, kuid äärmiselt karismaatilist ja musikaalset artisti. Esmapilgul nagu ei sobikski kokku ja eks laval näideldi ka tükk aega niisugust vastastikust punnimist, nagu nad ei sobikski. Aga tegelikult oli Nokia Kontserdimajas toimunud kontsert lausa suurepärane. Marko Matvere oma karuse merese olemisega ja Maarja, niisuguse kergelt kõrgi diivalikkusega, naiseliku otsustusvõimuga domineeriv. Üks jutustas oma meretagust lainevoogu, teine üliteadlikkust muusikavoogudest. Ja siis, kui nad peale sõbralikku kemplemist kokku said, kõlas MUUSIKA, sõna otseses mõttes, võimas ja vallutav, rikkalik ja riukalik, voogav ja võimutsev, paitav ja püha, liigutav ja lainetav, mereline ja musikaalne.  Nii et, soovitan pileteid ostma minna, elamus on garanteeritud.

Paar kinoelamust on ka olnud. Olin küll üsna pikas kinopausis peale oma rekkareisi, kui vaatasime a la kaks filmi päevas, nüüd on hea tõdeda, kuidas need paari aasta tagused vaadatud filmid muudkui telekasse tulevad ja kust neid tõlkega vaadata saab. Olgu siis mainitud, et enamus filme, mida kodus piraadina vaatame, on ilma eestikeelse tõlketa ja tuleb nautida õpitud inglise keelt. Hope Springs, peaosas võrratu Meryl Streepi ja Tommy Lee Jones´ga, mõnus pikantne piilumine keskealiste paaride magamistuppa, kui aeg on sealmail, kui aastaid magatakse juba eraldi tubades või voodites, kui rutiinne hommikune peekon+muna+ajaleht on naise ülesanne nr.1 ja nr.2 õhtuse menüü kokku leppimine ja kellaaja teada saamine, mil perehärra koju naaseb. Ei puudutusi, ei õrnusi, rääkimata lähedusest või põnevast sexist, mida lahutab vaid õhtuti enda järgi suletav uks eraldi tubadesse. Nii võtabki pereema Kay(Meryl Streep) peale 31 a pulma-aastapäeva ette tee raamatukokku, et uurida, mida võiks ja saaks ette võtta, kuni siis avastuseni ja võimalusteni viia mehepurakas toredasse väiksesse Hope Springi linnakesse, kus tuntud sexterapeut paarinõustamist teeb ja edasi juba avameelsed piinlikud hetked ja ületamatuna tundunud ülesanded, pettumused ja tagasi lükkamised ja ka romantilised üllatused. Ometi ei saa sellest pooleldi piinlikkust perenõustamisest asja ja tundubki, et film lõpeb paari lahkukolimisega, kuid siiski, olulised viimased kümme minutid filmist jooksevad tiitrite kõrval paremal, kus paljajalu jooksev eluehe ja naerul Tommy Lee Jones loeb oma abieluvande kordust ja Meryl Streep on nii rõõmus ja rahul... Parem oleks loota, et me ei koligi kunagi oma paarilisega erinevatesse voodidesse või teistesse tubadesse ja armastus õitseb nii või naa elupäevade lõpuni.

Kelmikomöödia Gambiit oli niisugune meelevaldne sööst linna kinno läbi juhuse, aga ega ehtsast kunstist läbi võltsvõtme kõnelev film paha polnud. Colin Firthi inglaslik šarm ja veidi vananev vesterniplikana Cameron Diaz halb polnud, midagi erilist samuti mitte.

Teiste blogisid lugedes või ka hiljuti oma tütre ja tema elukaaslase Luxemburgis elatud aja värskeid pilte vaadates, elavnesin ma rohkem siis, kui piltidel toidud või gurmee, vähem, kui tegemist iidsete kultuuriväärtustega. Nii et olen üsna kaldu sinna toidumaailma poole ja vahel küsin endalt, kuhu suunas minna, millest kirjutada ja kas üldse kirjutada toidust, ka siis, kui oodatud läbimurret peale Buduaari retsepte treides ei toimunud. Nii et, kuhu kirjutades edasi nii Pohlaparadisis kui Lepatriinu lembehetkedes, mis on pildil valesti!?