Üksindusest,küpsusest ja unistustest.

Olen juba mitmeid aastaid kulgenud tegelikult üksi. Oma argitoimetustes, õhtustes tomingutes,olmes. Mees on koguaeg nii pikalt ära, et see vahepealne koosolemise aeg lendab nii kiiresti, et ...läinud ta juba ongi. Veedan oma õhtuid üksi, käin linnas üksi, olen hinges üksi. Omal vabal tahtel. Sest siis ma olen vaba. Ma vihkan kamandamist, ennasttäis inimesi(või inimesi, kes on endast väga heal arvamusel), kui mind kõrvale jäetakse. Ma ei ole väga otsekohene inimene, seetõttu satun vahest raskustesse. Aga üksi kodus ajakirju lehitseda, lemmikmuusikat kuulata, vaadata, millega jälle Brooke või Robert hakkama saavad,head veini nautida - seda mulle meeldib teha üksi. Mu elus on nii palju inimesi iga päev ja on olnud. Tööl on otsene kokkupuude inimestega, nende lolluse ja vahel ka headusega. Ja inimesed, kes läbi su elu kõnnivad, nendelt ootad ikka tähelepanu, mõistmist, ärakuulamist.Mitte ridade vahelt lugemist või sult mitme naha koorimist.

Tänane kuum päikseline ilm oli pigem piinav tööde seisukohalt. Aias midagi niita või rohida, oli suht mõttetu. Kõik on nii kuiv ja januneb vee järele. Aga seda mul paraku pole. Joogiveega ikka ampleid hommikul rõõmustasin. Maasikate vahe oli orasheina täis ja kuna ma eriti kõblaga neist jagu ei saanud, siis kükitada ka ei viitsinud. Muidugi olen paks, mugav ja viimasel ajal tuleb välja, et kangekaelselt eraklik. Aga rasvapõletuseks ma härmas banaane kooritud piima ja poolkooritud sojapiima ja biokakaoga mikserdama küll ei hakka.Unistage edasi!Elan, nagu mulle endale meeldib ja kurvastan ise oma asjade pärast ja kannatan ise oma vigade, möödalaskmiste ja -rääkimiste pärast. Ja polegi vaja, et keegi sellest hooliks. Sest see on minu valik.

Mees muidugi sel nädalal ei jõua, sest plaane muudeti, nagu ikka. Ja ma tunnengi juba, et ma vihkan ka muruniidukit, neid kärvatanud pinke, millel istudes päevitada ja laokil elu,mis see kõik endaga kaasa toob. Ees ootab kolm ülitöist päeva Pedasel. Homme oma kooli õpetajad. Tore, tore! Kunagine kooli aktivist ja humanitaar ja raadio noor reporter, serveerib Pedasel toitu(kui Heleen mul seda teha laseb,kes on ka kooli vilistlane; las siis hiilgab, eks pesen siis nõusi, mida niikuinii teen, siis kui tema minuga tööl on).

Aastate jooksul olen tegelikult kohtunud paljude endiste kolleegidega(nii instituudist, kui raadiost, nojah, kohalikud ristikad jätaks välja), klassi- ja koolikaaslastega(klassiõde, kes töötas positsioonikal kohal momendil ja omas kuulsat armukest, minuga küll vestlusse ei laskunud, milleks küll?), oma linna linnapeaga(endisega)(alati tore näha nii Keila päevadel , kui kooli kokkutulekul, kusjuures tuttavaks saime Pedasel, heh), tuttava muusikuga(kõik teavad, mis nimi siia tuleb - Karl Madis), sõbra kursusekaaslasega, kes armukesega tiiba käis ripsutamas, sugulastega, üks oli tellinud oma pulmapäevaks romantikapaketi ja teine töökaaslastega koolitusel... jne. Et kui mina ei jõua nendeni, siis kõik hea ja üllatuslik tuleb koju kätte(Pedasele).Ja kõik on ääretult positiivne.
Homme siis oma kooli õpetajad ja juba tean, et tulevad minu tütre praegused õpetajad ja mõned ka minu õpetajatest, kes ikka veel koolis. Ja las nad siis pealegi tulevad kenasti aega veetma, õpetamisest ja lärmavatest lastest eemale, head toitu, väikest veini nautima ja karaoket laulma.

Jah, ma pole veel täiskasvanuks saanud. Kuigi numbrid seda näitavad. Olen omaarvates noor ja pool elu elamata ja sada asja tegemata. Sukka kootud ja heegeldatud sai noore toimeka perenaisena, nüüd selleks aega enam ei leia.Omatehtud kampsunid on kapis ja heegeldatud kardinapits ripub välisuksel. Pidutsenud olen ma alati. Kuigi nö tantsimas väljas käia tahaks iga nädalavahetus. Ja mitu korda ma olen käinud? Mitte ühtegi.Täna tahtsin kontserdile minna, taaskord võibolla ainus võimalus, aga mul ei lubatud minna ja mul pole kellegiga minna.Pean ikka autokooli minema, siis on mu probleemid(vähemalt mõned) lahendatud.

Tahan kirjutada ja kirjutada ja kirjutada. Kui selle eest raha ka veel saaks, oleks kõik täiuslik, siis ei peaks neid pesemata nõude virnu enam unes ka nägema(kuigi viimati unes nägin just lahkuvat kolleegi, tema jube armukadedat naist, hambutuna millegipärast(ju poisid käisid jälle Pae pubis tol ööl) ja ülemust). Aga ma ei ole väga otsusekindel, pigem emotsiooni inimene. Kui mind tööle võetud ilma palga läbirääkimisteta ja kui ma olen aastaid "lihtsalt vana töötaja", siis mina seda palgakõrgendust küll kerjama ei lähe. Nii et võite seda jätkuvat virinat ja rahulolematust edasi kuulata. Kuni mul kopp ees nii on, et suudan sirge seljaga välja jalutada. Ja kas seda te mult ootadegi?

Ja millest siis vanaks jäänud, paksuks läinud ja rahulolematu keskeakriisi lävel olev naine igatseb või unistab. Reisimisest. Sain jah maigu suhu. Kui teised aina reisivad ja reisivad ja planeerivad. Aga meil on ikka nii, et Pedase on nr.1 ja siis tuleb kõik muu. Maist septembrini teenenudses puhkust pole ja kõik. Nii et unistame siis jälle sügisoranžist Euroopa sügisest ja õnnelikest tundidest mehega koos rekkareisil. Sest lennuki ja laevani...läheb veel aega.
Unistan kirjutavast tööst, mille eest mulle palka makstakse.
Unistan meie perest, mis ometi kooooooos oleks.
Unistan Eestimaa peal reisimisest, matkamisest.
Unistan ärgata muredeta hommikusse, kui poleks valus hingata ja hirm rääkida.
Unistan oma kallitest sõpradest, et nad ise minuni tuleksid.
Unistan oma ühatäituvast meiliboxist, et kui ikka kirjutad kirja, siis saad ka vastuse ja kohe.
Unistan laulda ühes niisuguses armsas kooris, kus laulis Indrek ja miksmitte Tanel Padari loomingut ja kui end väga käsile võtan, olen taas võimekas 2 sopran.
Unistan vabast, kuumast, seiklusrohkest suvest, hea maitsva toidu ja külma kihiseva joogiga.
Unistan sellest, et mu armsatel lastel (keda ma ülekõige maailmas armastan) läheks ikka kõik hästi, mitte ainult igapäev argitoimetustes, trennis, eksamilaua taga, Brüsselis,Tšehhis kossuturniiril, lõpu- ja jaaniõhtul, suvel tööl ja laagris....vaid kogu elu.....
Unistan sellest ajast, kui lõpuks saan aega , et oma lõpetamata romaanid lõpuni kirjutan...