Blogimisest

Igast asjast võib siin maailmas sõltuvusse sattuda. Heast toidust, rahustavast piibust, meelierutavast veinist, lummavast laulmisest ja muusika tegemisest, seebiseriaalidest,kaunitest lilledest ja hoolitsetud aedadest, nauditavast tööst...ja blogimisest. Ikka tuled koju, vilksad kiirelt teiste blogisid ja juba kiheleb sees, et kirjutaks millestki, aga millest siis, et teistel huvitav lugeda oleks ja et ise ka naudingu saad, kui millegi hea looga maha saad.
Minu jaoks on see ikkagi ajakirjandus, nimetatakse küll veebipäevikuks, aga väga tihti oma päevakavast kirjutada ei tahaks. Kui midagi südamel, on võimalik see juhtunud seik teemasse siduda, aga muidu ma seda teinud ei ole siiani, et piinaks teid oma igavate päevadega, pigem üritan rikastada oma uitmõtetega.Vaevalt teid huvitakski, kas ma tõusin kell 7 või et lasin kell 5 Musti õue või et muruniidukis lõppes bensiin. Sirelililla lummus ja teenendaja töö naelad tulevad loomulikult asjade käigus. Oled siis õnnelik ja rõõmus või pettunud ja vihane.Ja kirjutada on hea, see on, nagu teine hingamine mulle. Psühholoogiga semmimine läbi klaviatuuri klahvide. Murest prii, unigi tuleb magusam. Aga see on muidugi näiline ehk siiski.

Juunikuu pööras kalendris ette kuuma suve alguse märkidega, sünnipäevade kuuga, mehe kojutuleku, Kiku lõpupeo ja jaanipäevaga, millelt ma küll midagi ei oota.Ma ei tea, mis ajast ma enam jaanipäevasid ei armasta. Kas Pedasel toimunud valla jaanipäeva pärast? Meid, vanasid, oli küll vabaks lubatud esimesel aastal, aga samas tööd lõpetades ja teisi higiaurus tööd vehkimas nähes, oli suht imelik eemale jääda. Ikka vaatasid ja aitasid, tõid sidrunit ja soola välimüüki või muud puuduolevat kraami. Tuttavaid oli küll palju, aga kuidagi näiliselt vaba ja vallatu olla, pold küll kõige parem tunne. Mees oli sõidus ja üksindustondi küüsis piinas telefoniotsas tuttavaid. Öösel katsin restos hommikusöögi lauda ja mõned tunnid peeglisaali madratsil ja nii too jaan otsa saigi. Ei roheliselt hiilgavaid jaaniusse ega kauneid lilleõisi padja all, ei tea kas patjagi oli. Järgmisel aastal taas Pedasel ja jälle anti õhtu vabaks. Mees kibeles Tiidu juurde ja tuli varakult mulle järgi, aga ikka oli pooleliolevaid asju ja samas kahju lahkuda ja jääda nagu ka ei saanud. Ne rõba ne mjasa. Tiidu juures oli kõigil kõhud täis vintsutatud ja hää jaanitoidu nautimine oli pisut väljapressitud.
Sel aastal on suur tahtmine sünnipäevigi teisiti pidada.Olen sellest mitmel korral juba kirjutanud. Homme on poja sünnipäev ja suurte läbirääkimiste käigus lähme homme linna kahekesi, kinno ja shoppama ja vanalinna päevadele ja kuskile mõnusasse kohta sööma ja ehk pärast tordiga koju naasdes tuleb kostitada ka ehk mõnda üllatuskülalist. Ja nädal edasi oma sünnipäeva ma absoluutselt ei oota, hüppaks sellest päevast kohe üle. Järgmisel aastal juubel taas, eks siis saab midagi suurt ja vahvat organiseeritud.
Ja Kiku lõpupidu. Lõpuriietele pole saanud üldse veel mõelda. Ei tea,mitu poodi peab läbi kammima, et midagi leiaks meelepärast kõigile. Täna jälle suveriietele ja capripükstele pilke visates, väljud ikka poest tühjade kätega. Kuum suvi kukil, millega seal Pedasel rügatakse. Laupäeval kleepus pluus selga ja pükstest käis aur välja. Ja tolm tungis läbi põlvikute ka varbavahesse, sest esimest korda sai ka ju platsil käidud, jahimeeste jaoks märjukesi viimas. Seal päike küttis nii, et hakkad hetkega topless-teenendusest unistama rasvavoltidele mõtlemata.
Ja kas selle nädala lõpuks mees ka koju jõuab, ei tea aimatagi, sest alati ei lähe plaanid täpselt nii, nagu ootad ja plaanid. Aga kolm kuud kodunt äraolekut on küll piin. Talvest on suvi saanud, kevad on vahele jäänud. On lund roogitud ja muru niidetud. Tonnide kaupa koeratoitu poest rattaga tassitud, vee ja puude tassimisest rääkimata. Aga, kui ta koju tuleb, siis nendest töödest ma vähemalt loodetavasti pääsen. Kas aega ka kirjutamiseks jääb, on iseasi. Sest puhkuse ja ringisõitmise plaanid on suured. Isegi siis, kui poja Tšehhi kossuturniirile läheb, saame kahekesi ratastega sõitma või isegi matkama minna. Vabade päevade hinnaga. Ahaa!Mu viimase aja lemmikväljend.