Positiivsuse pärl

Nüüd see siis on käes. Ring hakkab vaikselt kokku tõmbuma. Läheb töölt ära viimane inimene, kellega alati koos olles tajud, et elus on kõik võimalik.Inimene, kes on mulle õpetanud vabadust, julgust, otsekohesust. Et alati on võimalik kõik jamad ära lahendada. Et alati on medalil kaks külge. Ja, et kuldaväärt sõprus on number üks. Ja, et elu on Suur Seiklus. Kõike peab proovima,kogema, et homme targem ja rikkam olla.

Ja nüüd olin mina see võti, kes kogu seda jama üritas lahendada. Paludes ja anudes, pisarad silmis, kurgus karedus, olin algul kõnevõimetu ja suutmatu midagi teha. Kuidas sai see kõik üldse juhtuda? Miks teha emotsioonide ajel niisuguseid otsuseid. Kuigi eks ma olen ise ka niisugune. Oodates seda tipphetke, mil saaks ukse enda tagant pauguga kinni lüüa. Kui lähed heaga, pole vahet, ei mäleta ega meenuta sind keegi. Ise kaotad ainult eneseväärikuse. Aga , kes sellele momendil kirehetkel mõtleb ja kas väga on vajagi.

"Ole positiivne. Elu läheb edasi".Jah, tõepoolest, aeg on edasi liikuda. Meil kõigil.Aga oma sõprust ära rikkuda. Tujudel ja tujukusel enda üle võimu saada.Ja kui kaks kanget saavad kokku. Tõepoolest. Igal ühel meil on oma uhkus. Kui on.Aga alati on mingi kompromiss võimalik. Ja teha nii, et lahkudes ei jää sinust järele ainult purunenud killud. Ja , kes neid kilde pärast kokku korjab?

Aga, mida kõike me pole selle aja jooksul koos kogenud ja millest rääkinud. Rääkinud kõigest, ilma piirideta. Et kaob häbi ja häbelikkus. Ja kuulanud muresid, nuttu ja hala, rõõmu ja uudiseid.Ilma irooniata. Ja hoidnud mu kätt ja sellest kord ka lahti lastes, juhtus mul küll õnnetus, milles olin ainult ise süüdi. Eks peab ikka Rüütli tänavale tähe kord asfaldile juurima.Ja hea tahte märgina mõne pantvangi vabastama enne kuuli vilinat. Nii lühike ja lõplik ajahetk ongi.

Ja see suvi kestab veel. Ilm on küll kõikide tujud rikkunud.Aga ega tegemata pole ka suurt midagi jäänud. Marjad põõsastel mu aias välja arvatud. Aga praegu käib ka meie pere selle suve magustoidu tegemine:küpsised, vaniljekreemi ja marjadega kihiti. Ja just selleks neid marju meil kulubki.Ja kinos sai jälle käidud tukkumas. Kui olla endast väljas, ära nutetud,magamata, pole ju ka ime, et keset tulnuka tobedaid tegemisi, uinud äkki. Olgu siis pealegi naerutajaks Eddie Murphy. Lahe ikka.

Ja mis siis on selle suve pärl?Saaremaa.See oli , nagu mesinädalate kroon, mis ikka aina kestavad ja mille me oleks , nagu ette ära pidanud, sest ümmargune tähtpäeva hõng kukkus nüüd - 7.08.08. Kui aastate eest olime sõbrannaga sõprade pool marju korjamas ja suvelembuses abiks. Mis siis, et sadas vihma. Astus äkki ootamatult uksest sisse oodatud naabri-Tiidu asemel, noor teksastes noorsand, mitte minu maitse kohane, küpsisepakk käes ja hüüdis rõõmsalt tere.Minul, pikad poolde selga lokkis juuksed kelmikalt peaaegu marjaämbris, hõiskasin lustlikult vastu:"Kas sina oledki Tiit?". Ei , Ivo hoopis. Ja kui järgmisel päeval Keila-Joal Ingridi ema ja tädi meid koduse omletiga kostitasid ja kuidas me seal kadakate vahel siis hullasime. Arvasin alati, et keegi ei suuda mind sülle võtta...Ega ka endale võita. Aga kõik läks teisiti.

Praegu otsisin välja Pärlselja pildid. Ja näe kiik täitsa olemas. Aga hoopis puidust. See, mida ma seal võsas nägin, oli metallist. Peab ikka Pärlseljale tagasi sõitma ja asja puht huvi pärast juba ette võtma. Pärlselja, minu kättesaamatu pühamu, kuhu mind kuunagi kaasa ei võetud.Aga mis sest ikka, elu on kulgenud oma rada ja kõik on õnnelikud ja rahul.Ühe kaotus on teise võit.Ja oleme positiivsed. Sellest saab suvelõpu väljend.