Rabarberist,raadiost ja rahast

Korraga on kõik roheline ja võilillede mahlakate lehtede pealetung on kiire.Üksikud kollased õietutid laiutavad juba rõõmsalt tee peenras. Kuigi tänase kevadpüha puhul otsustas päike vingerpussi mängida ja pilve taha peitu pugeda. Kohati on rohu rohelus nii kõrge, et muruniiduk oleks vaja välja tirida, ära õlitada, teritada. Ja siis on taas võimalik Rexi vaibumatut klähvimist kuulata. Ta lihtsalt vihkab seda lärmakat vilgast masinat. Olen lasknud tal niiduki rattaid lausa hammustada. Aga vaenlane ikkagi.
Kolleeg tõi mulle maasikataimi ja põrnitsesin neid hommikul koridori nurgas ja lõpuks panin töökotad jalga, hakkasin sõnnikut tassima ja auke kaevama. Tõeline maanaise elu, kõlises kõrvus. Ja autod aina vurasid. Vaba päev ja kevade vallapääs ajab kõik linnast maale, küll grillima suvilatesse, õunapuid lõikama, aiamaad tegema. Taimi pold palju ja kõik sai ruttu tehtud, aga kuidagi vaevaliselt, juba on minutite pärast palav, selg on märg koguaeg ja mitte ainult. Päike piilub korraks, siis viska lausa pehmele murulapile pikali, sest mööda nägu voolab ka soolakat higi.
Aga lopsakalt kasvab ka rabarber. Ja sageli avastad augustis, et rabarberist on saanud aia kujundus element, suured rohelised lehed ja punased jõulised varred, üsna atraktiivne. Aga esimestest vartest peaks ju kooki küpsetama ja kisselli keetma, nagu isa mul armastab alati teha. Tegime pojaga diili ja otsisime retseptid ka välja, et laupäeval küpsetame selle suve esimese rabarberikoogi! Ta tunneb usinalt söögitegemise vastu huvi ja miks mitte seda siis koos teha. Täna torkasin ahju lasanje, pisut piilus ja arvas, et nii kaua võtab aega juba see ettevalmistus ja siis veel ahju...Ja sõprade õhutusel jalgpalli mängima ta kadunud oligi.
Õues askeldades, tahan alati niiväga õues raadiot kuulata. Panin siis raadio toas möirgama ja alles õues pisut terasemalt kuulates, selgus, et Raadio 2-l täna sünnipäev ja lausa 15-s!Palju õnne!Raadiokuulajad soovivad soovilugusid ja kogu õhustik läks väga nostalgiliseks, nagu Heidy õhkas. Ja mindki haaras nostalgia. Jah, kunagi oli seal samas kohas, kust praegu mõnusat muusikat lastakse ja lustlikku juttu aetakse, tsiviilkaitse klass. See on nn uue raadiomaja 10 korrus ja kuna ma kunagi seal majas töötasin, siis tegime ka hoogtööpäevaku./teeme ära/. Noored kogunesid maja pealt kokku ja läksime tolmust seda korrust puhtaks nühkima, kuna plaan oli sinna töötajatele jõusaal teha.Kusjuures ma ei teagi, kas seda jõusaali tuli või mitte, sest olen raadiomajast 16 aastat ära ja kui sünnipäev on 15-s, siis suurt ajalist vahet polegi. Ja see 1.mai ongi alati igal päikselisel kevadel meelde jäänud selle raadiojaama tähtpäevaga, ilm on alati kuum ja päiksesäras olnud. Algusaastate lemmiksaade kõlas laupäeva hommikuti, "Vekker", mida Kilu tegi ja see oli huvitavalt kokku põimitud saade mõnest tuntud inimesest ja tema perekonnast. Ja ühest saatest mindi sujuvalt üle järgmise saate külaliseni, kes oli kas sugulasliini pidi või kuidagi eelmise saatekülalisega seotud. Väga mõnus meelelahutus oli. Rannamäe ja Roosileht olid ka kuumad nimed, dirižaabel, oli vist Märdi saate nimi, sai vist temast isegi kuum lugu Ekspressi tollal kirjutatud. Kahjuks ei leia enam originaali, et saaks üle vaadata. Need tüdrukud, kes raadiodiscoritele kirekuumi kirju kirjutasid, on ilmselt suureks juba kasvanud.Tänane Raadio 2 on Heidy Purga nägu. Ja inimesed vahetuvad kiiresti. Aga harjumuste jõud on ka suur, et kuulad ka siis, kui niiväga enam ei meeldi.
Plaanin puhkust mai lõpus, sest kui ma seda siis ei võta, ei lase mind suvel ju keegi puhata. Teenendusasutuste kirjutamata seadus, sest on lihtsalt hooaeg. Ja miks ma siis ei või rahus piletit endale broneerida ja kevadõites Euroopat minna kaema, et energiast täitununa ja õnnelikuna koos kaasaga naasta. Aga mingil põhjusel ma pean mõtlema sellele närusele rahale, sest seda ei jätku nii või teisiti. Lenda ära või ära lenda. Madalapalgalise piiratud piinad. Ja see, et pead koguaeg kellegi teisega arvestama. Mitte endaga, mitte oma vajaduste ja tahtmistega.
Täna vaikselt köögilaua taga varakult lugedes, leidsin ajakirjast "marie claire" tuttava näo, Andrus Kahni, särava ja sõbraliku koolitaja, kes meil Pedasel üsna tihti inimesi käib "õnnelikuks" tegemas. Ajakiri on pannud kokku Naise Unelmate Meeskonna, kuhu kuuluvad peale tema, kui hingetoe, veel finantsnõustaja, juuksur, personaaltreener, advokaat, insener. Nojah. Ja lugedes üllatusena, et ta on ka hüpnoterapeut, tsiteerin teda:
"Inimesele, kes usub, et tema ongi vastutav teiste tunnete eest, võib esialgu olla raske mõista tõsiasja, et ta saab võtta vastutust vaid iseenda mõtete, kavatsuste ja tegevuse eest. Vaid selline arusaam võib olla rõõmsameelse, osavõtliku ja vaba kooselu või suhte(suhete) aluseks.Sama kehtib ka meie endi suhtes. Mõistmine, et teine võib olla küll minu tunnete ajendiks, kuid mitte põhjustajaks, aitab meil võtta vastutust oma tunnete ja mõtete juhtimise eest ja toob kaasa emotsionaalse vabanemise.
Kui sellele lisada veel uskumus, et igast kogemusest annab midagi õppida - ka kõige kibedamast -,aitab see omakorda lahti saada süütundest,vihast, hukkamõistust ja (enese)süüdistustest. Me ei saa kedagi õnnelikuks teha, küll aga saame ise õnnelikud olla ja seeläbi olla ka teistele elavaks eeskujuks......." Niimoodi ütles päikseline Andrus...
Olgem siis õnnelikud!!!