Tühi tunne ehk kevadväsimus

Tänane päev on nii mõttetu. Äkki on kõik väsimuse niidid minuni jõudnud. Rumala peaga jäin hommikul veel edasi magama, see algul ahvatlevana näiv mõte, pigistab pärast viimsegi elumahla välja, kuigi eesmärgiks on ju puhkamine. Või laisklemine. Isegi päike on täna kuidagi eemaolev ja ei paku mingitki naudingut ega isu oma akusid laadima panna. Las ma siis olengi üks laiskvorst. Inimene võib ju endale puhkust ka lubada, mitte ainult päevast päeva end piitsutama tagant.
Tegelikult olin laupäeval nii uhke enda üle ja täis energiat müttasin väljas, kaevasin aiamaad ja möllasin lillepeenardes. Täna vaatasin, et pisut väike ja nurgeline aiamaa tundub küll, aga eks peenraid tehes, saab ju pisut asja parandada. Arvasin algul, et pean seda maakest paar nädalat kaevama. Aga niuhti vehklesin tähtsalt pisut hargiga ja tehtud ta oligi. Ja täna on toss väljas, kuigi jah, eile sai tööl ka ju käidud ja seal mõtetult vehitud,küll kulpide, nõudepesurestide ja moppidega. Üsna tobe päev. Sai küll naljatletud sexi-kursusel osalejate üle, kuigi suuremast naljast jäin ju ilma ja pidin pigem teiste juttusid kuulama. Kuidas nad imelikke hääli tegid ja alasti ringi kekslesid. Naersime, et peab vist kellegi sinna kursusele saatma, et ometigi teada saada, millega tegu. Ja kui õndsaks nad ikka saavad. Ja kas ikka sexi või sexita.Jah mitmed küsimused õhus, aga vastustel polegi tegelikult tähtsust,sest need asjad toimuvad rohkem mööda minnes ja ma ei teagi, kas need sügavat huvi pakuksid.
Üks mu vana sõber, kes Norrasse emigreerus, õppis ja täiendas seal kättesaamatul maal end nii targaks, et teeb ka mingit teraapiat, mida nimetatakse "Rännakuks" ja see aitab lahendada igasuguseid halbu mõtteid ja halbadest harjumustest ja õnnetutest tundmustest tekkinud tagajärgi. Eriti, kui on üleelatud kurbi lahkuminekuid inimestest ka jäädavalt. Jah kui hea oleks vabaneda valust ja vaevast ja tühjusest, mis vahest tekib, kui enam ei taha valedele mõtetele tuld anda. Oleks ju lihtne elada rikkuses ja rahus, ilma vaenu ja vihata. Ilma probleemide ja pisarateta.
Peale oma venna surma, ei suutnud ma hiljem aastaid nutta. Vett ei tulnud lihtsalt silma. Olid tuim külm kivi ja mõtisklesid mineku mõtteid. Miks tema sai minna, miks mitte ka mina? Aga elu läheb edasi ja parandab kõik haavad. Mõtled kergusega koosveedetud ajale ja oled tegelikult õnnelik, et ta üldse olemas oli.
Terje lahkumisest on ka juba mitu aastat. Sellele ei leia iial vastust, miks kaunis, noor, tervislikku eluviisi elav naine lahkub piinava vähiga. Leppida, et ei kuule ta õrna häält või ei näe kunagi enam ta siiraid suuri armsaid silmi, on väga raske. Kuigi jah, on ju raadio arhiiv ja ta hääl tegelikult ei kao kuhugi. Ja samuti me koosveedetud aeg, meie pikad jutlemise õhtud, kus teemad ei lõppenud ega tunded ei tuhmunud. Nii palju kirge ja ühist huvi oli meil kõige põneva vastu. Loomeinimestena olime nii sarnased. kuid siiski viis elutee meid enne vikatimeest juba lahku. Minu maale kolimine, laste sünd, oma pereelu elamine. Kõik see mingil kummalisel moel lahutas meid. Ja kohtuda Pärnamäe külmas kabelis, kui nii palju on veel ütlemata....Ja siis hoiad tema kingitud sinivalget prossi ja Hiiretipsi saadetud luuleridasid, sünnipäevakaarte ikka alles, et hoida millegistki veel kinni. Kuigi tuleks lasta tal minna. Lasta ta vabaks. Las lendab linnu, liblika või lepatriinuna....Tegelikult tahtsingi ju liblikatest ja lepatriinudest kirjutada, see pealkiri istus mu peas ja kollaseid liblikutiibu vilkus mu akna all ka, aga tühjus laiutas hinges ja sünnitas täna niisuguse heietuse. Kuigi ikka on lõpuni kirjutamata Hipsaania kirekuum reis ja uued puhkuse plaanidki, milles veel ei ole suutnud selguseni jõuda. Päevad pole vennad ja mõtted ei püsi, nagu kaljud. Vaid satuvad ka vahest eksiteele.
Ja Aita aitab taas lõpetada:
Olnud kord aegade settinud tuhas
sorides soojaks saab käsi
kõik mis on möödas
see tundub nii puhas
tillukest sädet
sest kustunud tuhast
soovimast leida
ei väsi
/Aita Kivi/