Vigade väärtus

Igal inimesel on vead. Ja kas elad nendega, lepid, jagad neid teistega või püüad end parandada. Loed, et saada targemaks. Teed metsajooksu, et langetada kaalu. Sööd tervislikult, et näidata eeskuju. Käitud viisakalt.... ja see eeskuju jutt käib vist siia.Kui sulle helistatakse ja palve või pakkumine jääb õhku, helistad tagasi.Inimene peab sind ja su lähedasi sünnipäeval meeles, sina teed sama. Vana kolleeg saadab jõulukaardi ja sina ka. Klassijuhataja küsib jõulukaardis, kuidas kõik elavad, missiis, et nimistus on mõni võõras nimi.... ikka vastad ja loetled Ulvide ja Katrinite ja Jaanuste elu katsumused ette, Maarikast jah ei tea rääkida...
Jah, ma räägin palju. Pean vist oma rääkimishimu kõik kirjutamisse suunama. Femme otsib ka avalikku blogi-pidajat, kuigi teemana mood mulle väga ei istu. Olen siis moetu või? Oma arvates üsna oma-stiili-järgi käija. Jah, kunagi sai ju isegi lastud endale õmmelda, sest poe-riided alati ei sobinudki. Aga teema ise on võõras. Võibolla peab tuttavaks selle teema endale võluma, sest ega ainult kahekümnesed mingit kobedat moejuttu ei pea ega oska ajada.
Aga tagasi helistamine on küll minu nõrkus. Helistati ja pakuti tööd, ilmselt palju paremat palka, kui praegu ja töögi palju lihtsam, kui momendil. Aga maine ja samas alandus, mis selle kohaga kaasas käiks. Ja ma ei helistanud isegi tagasi. Vähe sellest, me isegi enam ei tereta. Ja see ei ole esimest korda. On ennegi pakutud ühtteist, kui mulle eos see asi ei sobi, siis ma tagasi ei helista. Ebaviisakas!Niisama lihtsalt.
Hiljuti helistas mulle mu exülemus. Ehmatasin niivõrd, et sulgesin kõne. Ja kiire oli ka. Tagasi helistades, sain aimu, et ta tahab minu kui professionaali nõu. Ja ma võtsin sekunditega seda väga tõsiselt. Hiljem....kui pisut mõtlema hakkasin, oli profesionalismist asi kaugel. Miljonär, kes ise niigi teab, kuidas asju teha, ei vaja mingit nõu, sest see nõu, mis sina talle annad, väärtusliku, kulla väärilise.... ei ole teda väärt. Ja nii ma ei helistanud jälle tagasi.
Aastaid pidasin ma oma kallite sõprade laste sünnipäevi meeles. Ikka sõnumid ja kaardid ja kirjad. Ükski ei ununenud. Kuigi ei mäleta, et minu laste sünnipäevad nendel niiväga meeles oleks. Kuni... ununeb ka su oma sünnipäev või olemasolu. Mis selle siis sünnitab, kiire elutempo, hoolimatus, unustamine, ükskõiksus...Ikka on ju nii,et kui midagi annad endast, tahad vastu ka saada...
Ja nii lõpuks validki oma tee ja kulged üksi, jättes kõrvale kõik need vastamata kõned,unustatud sünnipäevad,mõttetud kirjad.