Päikese patarei

Ma ei arvanudki, et päike minu jaoks nii oluline on. Istud pool tunnikest päikesevangis ja tunned juba hetke pärast, kuidas akud on veidi jõudu saanud. Käisime noore kolleegiga mõne päeva eest Pedasel mere ääres. Muidu on koguaeg kiire ja ega sinna niiväga tavapäraselt ei satu. Kuigi raagusajal sillerdab sinakas merelaik läbi puude otse restorani. Kevade valla pääsedes ununeb lausa mere lähedalolek, sest koguaeg on kiirus kannul. Aga võtsime aega ja kuna vaba moment ootamatult oli ka, jalutasime mööda teed, kus polnudki enne käinud. Nii põnev avastada nii lähedast kanti, kus juba peaaegu 5 aastat rügatud.
Aga ega mereäärses männimetsas ja kollases liivas ei ole ju midagi uut, aga meri, peegelsile rohekassinine paitab lihtsalt su südant, igal korral erinevalt. Ja kivide meri, hallid ja hallikirjud, kollased ja valged, suured ja väiksed. Pedase rannalt peaks ka mõne endale aeda noppima. Olen neid ju siia toonud nii Saaremaalt kui Hispaaniast. Katsud sooja käega külma kivi ja tunned, kuidas need kaks nähtamatut energiat kokku saavad. Kiviktaimla kividega aastaid kevaditi mütates, meenutan kunagist algust...see tegi mind nii õnnelikuks, tulin jälle, nagu kass kassipojaga, uus kivi süles ja panin ta oma uude kuningriiki paika. Nüüdseks on paljud lilled vahetunud, Rex on kivisid ka kõvasti paigutanud ja endale ruumi teinud. Aga meie mere ääres käik tipnes linnuvaatlustorni ronimisega ja lasime päikesel oma nina ja põski paitada, et pisut jumekust püüda. Ja hoolimata külmast õhust oli väga vabastav ja mõnus olla.
Täna mehkeldasin lillede vahel kükitavate võillillede ja naatidega ja nad olid just niisuguses torkimise staadiumis ja pärast jääb mullapind lillede vahel kobe ja must. Aga hirmutavalt nuppus olid võililleõied lehtede vahel, nii et arvata on, et mõne päeva pärast võib juba esimesi kollalaikusid märgata. Kuigi leidsin täna kapist võilille mürgi ka, mäletan, et ostsin selle eelmisel aastal Keila laadalt. Ja nüüd oleks vist paras aeg seda kasutada, aga jutt oli nii hirmutav, et lükkasin pisut seda pritsimist edasi.
Aga päike ja kevadine särtsakas lindude sirin tekitas küll heaolutunde, vedisin lõpuks ka ühe aiapingi välja, kuigi salamisi istusin eile juba köögitoolil ukse ees, siis ei ole suurele teele nii peopesal, et kõik näevad ja vahivad ja signaalitavad ka veel. Aga ma tüdinen ühest tööst ruttu ära ja liigun siis jälle järgmise lillepeenra juurde või piilun oma igihaljast, kas talvest ellu jäänud või mitte.
Täna oli elektrikatkestus, plaaniline, hea , et viimasel hetkel see mulle meenus, lülitasin ruttu arvuti välja ja "Kirgede torm" jäi ka pooleli ja hetke pärast oli sinistes tunkedes mehi nii hoovis kui posti otsas. Ma ei lasknud ka end eriti segada. Küsiti ainult, kas ma ei taha tunni jooksul autoga välja minna. Vastasin eitavalt, ja itsitasin, et ei saa ka, auto on ju akust lahti ühendatud. "Muidu pistan sellega veel punuma".... Tegelikult on asi millegis muus muidugi.
Selles mõttes oli elektrikatkestus , nagu tellitud, et sundiski mind välja päikese kätte, muidu oleks tubast aega kindlasti veel endale leidnud. Kevade kohalolek on nüüd küll ilmne ja ehk varsti taandub ka see külm õhk hommikuti ja kaunist roosakat taevalaotust ka enam peagi ei näe ja ahju ei pea enam kütma. Aga sundimatu võlu on neis kõigis. Aga päike lihtsalt tuleb ja vallutab endale tee südamest suveni.