Köögikirg

Kuum ja kummastav kirg kõige hea järele käib inimesega kaasas sünnist saadik. Ikka vaja süüa, et elada ja elada selleks, et süüa. Mul pole aimugi, kust on minu köögikirg alguse saanud. Mu armas, kadunud vend, õppis kunagi kokaks ja leiutas me koduköögis koduste toitude valmistamise lihtsaid võtteid. Ja eks vanasti, siis kui rohi rohelisem oli, olid sünnipäevalauadki lookas ja rikkalikud, aga mitte midagi võimatut või võõrast. Rosoljed, pasteedid, täidetud munad ja heeringaliuad, süldist ja kartulisalatist, pidude kroonist rääkimata. Aga kalal käisid isad ja vennad ja kalamarjad "väiksematelt vendadelt" liikusid samuti laudadel koos tursamaksa, šarlotte tortide, napoleoni kookide ja lihtsate rikkaliku maitsega kringlitega.Ei midagi ületamatut.Ja argipäevadel tehti haugi munakastmes ja luts libe sell, jõudis õrnalt praetult ka lauale, ilma "õrnade brokoliõisikuteta", vaid ilmselt lihtsa kapsaga.
Aga keskkooli ajal olin mina mingil põhjusel see, kes esimesena tuli koju ja sugulaspaar käis meie pool rongile aega parajaks tegemas ja nii need hakklihakasted, munakasted, jahukaste, vot see oli tõeline kodune "näljaaja" hitt ja kõht oli alati täis. Kuum kartul, keldrist hapukurk või marineeritud peet või hapukapsas kõrvale ja kõht hääd rooga taas täis. Kusjuures aastaid hiljem pereellu süvenedes õpetas mees mulle jahukastet ühe munaga tegema. Minu meelest lihtsuse geniaalne tipp: passeerid õlis jahu ja ka näiteks sibula, valad piima või kuuma vee peale, segad ja klopid ühe muna hapukoorega klaasis lahti ja siis nõrgemal kuumusel klopid kastmesse. Nn ühe-muna-jahu-kaste!!! Aga väga toitev, ei jää bechamelile sugugi alla.
Mõtlesingi täna ajakirju sirvides, et pole ammu lasanjat teinud ja õigupoolest plaatidega pole ma teda kunagi teinud, vaid nii spagettide kui muude makaronidega, sest see jääb palju mahlasem. Ja lasanja-plaadid on kallid ka. Aga kui me siin kahekesi pojaga kodus eksisteerime, kellele sa selle ahjutäie lasanjat siis teed, sest lastele teadagi ei meeldi soojendatud toit. Ja kahele tegemist ma pole veel selgeks õppinud. Ikka kanakintsud mitmuses ahju või suurem tükk liha, aga mitte mingid hädapärased jupid ja otsas kõik.
Toit peab nauding olema, et sööd ja hamba all rõõm maitseks, aga mitte mingi "pläma".Töötades toitlustusasutuses, ei jõua ma ära imestada, milliseid asju võib kokku keerata ja suurel häälel kiita, et oh, jummala hea ja veel,mida vanem, seda parem. Ma ka kodus kapis ei vahi väga kuupäevi ega hoia neist kinni, sest tänapäev ja EE-d ja vaakum, see kõik suhtkoht ei lase toitudel rikneda. Aga , kui toit ikka üldse toidu moodi ei ole ja siis mitmendal ringil ja aina uuel maitsemisel, seda taevani kiita, no ma ei tea. Sellel pole gurmaanlusega midagi pistmist. Missiis, et oma kodusel peolaual kalamari on omal kohal , angerjatest, maitsvatest salatitest, delikatessidest rääkimata, aga...Jah eks see ong üks suur aga, mida keegi ei mõista ja kas peabki mõistma.
Aga mina armastan kohutavalt salateid. Lihtne on neid olemasolevast kokku keerata ja nii see lihtsatest asjadest maitsev kooslus sünnibki. Mu aastatetagune esikoha salat "Pere ja kodus": Juustu-paprikasalat. Käisin ja ostsin ja imestasin seda sama oma salatit Keila Gnoomist. Kord lasin koostise ette lugeda ja kilkasin siis endalegi üllatuseks, issand, see on ju minu salat."Oleks juba miljonär tänaseks!"
Juust,paprika, ananass, keedumuna. kõik kihiti ja majoneesikaste maitsestatult peal, kusjuures minu originaalretseptis oli sibul ka. Sest pole asja, kuhu ma sibulat ei pane
Ja küüslauk, valge vahva mugul, asub kohe sibula kõrval korvis.Aga see salat on niisugune pisut pidune, vänge ja rikkalik. Ja oasalat, küll seda on võimalik varieerida, küll singi või suitsukana, sibula ja õunaga, porru või sibulaga või üldse kartulisalati lisandiks oad panna ja ongi midagi uudselt uskumatut käes.Ja keedumuna muudab kõik asjad mõnusalt mahedaks. Ja krevetid. Mmmm!Laotan taldrikule, üldsegi mitte kaussi, värsket kurki ja sibulat ja keedumuna ja krevette ja kastet majoneesi ja tilli ja maitseainetega peale ja küll on sealt neid hea veini kõrvale napsata. Jah ja veiniga meenusid mu gurmaanluse algus ja lõpp, seened , läbi aegade, marineeritult ja soolatult ja salatis, väikesed ja suured, kuusekad, männikad, tatikad, puravikud. Kodus ja gurmaanist sõbranna pool. Ja mis seal salata, viimasel ajal kannatab ka poest vahest mar.seent osta. Aga tänapäeva gurmaanluse tipp - oliivid. Rohelised ja mustad, tšillised ja paprikaga, täidetud ja täitmata. Vingujad hoidku suud kinni, sest nad ei tea lihtsalt, mis on hea.
Ja lapsed heidavad ette mulle, et ma üldse enam ei küpseta. Et jõulude peolaua ettevalmistuses pöördun mitmeid aastaid ikka külmade kookide manu ja omaarvates moodsalt, küpsisekiht võiga purustatult all ja kaasaegne toorjuust,kohupiim, vahukoor, puuvili želatiiniga seotult kreemiks vormitud. Minu meelest superhea ja nad räägivad, et see ei pidavat kook olema. Aga ehk on nende aeg saabunud küpsetamiseks. Sest , kui meenutada , pole kooki, mida pole küpsetanud....aga see oli õnneks eelmisel sajandil. Nojah, ma olen ju sellest ajast, kui pold elektrit, nagu märkis ühel päeval, üks mu noor kolleg. Ma ei andnud talle esimese hetkega andeks, et ta füüsika tunnid on vahele jätnud.
Aga igal päeval hing igatseb millegi hea ja maitsva ja uue järele. Selleks olekski vaja siit korra minema pääseda.Euroopasse, hea veini, oliivide, viinamarjade ja parma singiga end turgutada veidi.Ja siis on tahtmist taas luua ja välja mõelda midagi uut ja ahvatlevat, kütkestavat köögikunsti.