Miraaž

Punaste tulede maailm on ikkagi olemas
ja minulgi on täht, kus elab Väike Prints
laululinnuhaldjas tasub kätte...
kui me vaid teaksime, mida on meile öelda kividel, lilledel ja vihmal
see, kellel puudub heleduse silm, ei see näe taevaste taha
ave vérum
kõik on kusagil olemas. alati.
nende jaoks - kes näevad.
merikarbid laulavad ainult öösiti
ära kanna oma valu maailmale naerda...
saagu nii saaguniisaagunii... SAAGU NII
iga aednik peab oma aia eest hoolt kandma, ka nõgeste ja ohakate
ja ka mesimummude pärast...
rääkimata LAPSEST

Vastu vajuvat valgust
just nagu pärast meid
jääb vilja valminuna pakatavas mälus
mõni tilluke tüdruk
väga habras
väga siiras
vastu kauget karget kõrgust
põsk rannarohu lõhnas
silm hoiab puhtaid pilvi
nagu oleks käte vahel taevas

Väga tugev
väga tundlik ahel
ämblikute lihtsas mustris
läbielatud ajast
varjust välja astudes
esiisade nimel
tuttav ja valus
teada andma peab viimase tõe
anda kõik, et vaid ei katkeks ahel
/Aita Kivi/

Mõeldes Vanale Heinzile


Leitud killukesed räbaldanud paberil ja kaunil pildil vanade märkmike vahel. Nüüd ongi saanud aeg valmis selleks, et need killud lõplikult kokku panna. Ja on sündinudki kaunis miraaž meie eriteid läinud eludest. Ja see polegi veel kõik. Sest KÕIK seisab veel ees. Tähtsaim. Parem. Valgem. Helgem. Mitte ainult pilvepiiri vaatele mõeldes, vaid päriselt, just nüüd ja praegu.