Sillade sina kuulutab kevadet

Sillade sulnis sina allakukkunud käbide mere all on paljutähendav. Käid rehaga ühel päeval üle, siis teisel päeval ehmatad end sillamere keskelt, sinisest ja mürgisest. Neid lillekesi tasub ainult silmadega paitada ja tuppa vaasi mitte noppida, pidavat mürgised olema.Sinililli, aga võib suhu toppida. Isal on homme sünnipäev ja tavaliselt oleme alati metsa alt neid kiirelt korjamas käinud, aga täna metsani ei jõudnud.Ja isa sünnipäevaks on õitsele puhkenud tavaliselt ka mu varajased tulbid, kollapunakirjud, aga seekord lume vallatu tung mõne nädala eest pidurdas vist pisut nende kasvu.
Nädalavahetusel sai Eestile ring peale tehtud. Kiirelt, veidi ülepeakaela, aga siiski. Tore oli taas näha südamesopis armsaks saanud paiku ja avastada uusi. Põjarannik, lage ja laiuv, venestunud majad ja üllatav tuulepark. Kust see küll kerkinud on? Imetlesin Prantsusmaal neid lõputult, teadmata, et Eestiski nad olemas on. Tuule vallutav jõud. Lammasmäel, Kunda külje all võlus kividega mängimise maania. Vahva jõeäärne katusega munakividest laotud grillimis- ja istumiskoht, üsna suur, et mahutamaks mõnusaid seltskondi suvepäevade möllumahus. Originaalne ja kodune, järeletegemist väärt.Kodus muidugi palju väiksemas võtmes.Ööbisime mustavas vihmamärjas öös Peipsi kallastel.
Kiire läbipõige Tartust, pani südame kiirelt tuksuma, õppimisaeg, armumised, Püssirohu keldri külastused, öised jalutuskäigud Annelinna, varbad villis, aga süda soe.Pikad tunnid taksoseirel ja armuliblikate habras lend. Ja siis Otepäält hooga mäest alla ja tuttavad kurvid ja laskumised ja üllatavalt isegi täiesti äratuntav Pühajärve Puhkekodu, arvasin, et Tiit Vähi on sellest Hiltoni voolinud. Aga vana armas tuttav vorm, kapremondi kuues lihtsalt ja taamal pühajärv, vihmaudus ja vaikne. Silma jäid sillakesed jalutusradadel, romantiliselt uudsed.Aga Kääriku ei üllatanud millegagi. Spordikeskuse seljatagune räämas akende rida oli üsna masendav. Aga vaikushetked kolleegidega Kekkoneni saunapingil paljutõotavad. Peegelsile järvepind silme ees, üle järve taevasse tõusev aur, sooja ja külma õhu armuüht, sisemise energia akusid laadiv.
Vaibumatus vihmas KOPRA TALU poole sõites, ei osanud küll midagi oodata. Lõikamata võsa teepervel andnuks nagu märku unustatud kohast, aga võta näpust...Rootsipunased majad ja uued katused, loomatopised jahisaali seintel rääkisid rohkem kui heast peremehest, kindlatest tegutsemisteemadest. Suvel sünnipäeva ajaks peaks küll kohad broneerima või lihtsalt puhkuseks, sest olen lubanud, et tavalist grilliprallet, ma sel aastal ei tee.Ja susi mind söögu, kui ei suuda oma sõna pidada.Kuigi hundi topis seal mind küll ei tervitanud.Aga ilvese ja karu nahad ja isegi tiigrinahk, see oli vist karunahkade vahetuskaup. Kobras ise oli pisut kurb ja räsitud. Aga jõekaldal, sauna taga oli vilgas kopra öötöö, nagu kunstinäitus. Üllatav ja huvitav. Aga hiljem taas kiirelt kihutades, jäi koprate ehitatav tamm küll nägemata.
Ja siis ootas ees armastatud Pärnumaa. Ja elevus, et ehk jõuame peale Jõulumäed, läbi Marksa ja Varemurru ihaldatud Pärlseljale. Aga unistuseks see ainult jäigi. Ja Matsi rand veel pidi kõige kaunim olema. Ja 5.juulil suur pidu! Võibolla peab hakkama peopaiku valima.Pärlseljal käisin 20 aastat tagasi, aga Varemurrus möödunud suvel. Varemurrus olles ei tundnud ma hetkegi Pärlselja pärlendavat lähedust. Ma lihtsalt taas ei lasknud seda oma hingele ligi.
Nüüd koduses sillasinises kevade ootuses olles ja toimetades hing igatseb ikka sinna, kuhu ei saa, kuhu ei tohi, kuhu ei või. Ja kevad tuleb nii kähku linnusädina ja pungade puhkemise lõhnaga , peale väikest vihma, et sa ei jõua enam millegis üllatuda. Sest ta on lihtsalt kohal.Ja sinisest saab peagi rõõmustav roheline. Ja juba homme.