Kirjutamise võluv valu

Lõpuks ma ärkasin üles.Karu, kes oli end aastateks magama unustanud.Kirjutamise kibe kunst oli peidus sadade vabanduste taga, alates laiskusest, lõpetades oskamatusega arvuti taga midagi millegiks voolida. Aga kõiges on süüdi see lume taastulek, mis inimesed segaseks ajab, põhiliselt küll ilma ja ummikuid kiruma. Aga mina olen talve alati armastanud. Seda kerget krudinat saapatalla all, kui lumekrtistallidega kokku puutud ja karget hellust, mis su sisse tungib, kui härmatanud okste vahel kõnnid.Aga elu on jooksmas su eest ja millegiks heaks nagu ei leiakski enam aega.Täna lihtsalt peab metsa minema, lumehangedesse sumpama, et üles leida oma kaotatud kannatused ja unustamatud unistused.
Valgus ja vaikus, see sügav tunne, mida valged helbed mahasadades tekitavad, on see, mille järgi olen igatsenud. Ja suusatamise järele. See on kadunud aegade hämarusse. Kunagi oli see nii tähtis talvine eluline vajadus, et ei kujutanud ettegi, et päevgi suuski alla panemata mööda läks. Nüüd ootad igal kevadel hinnasula ja ostmata nad ikka jäävad, pidades täisvarustust ikkagi liiga kalliks. Ja vanad suusad olid ootamatult mitmeid aastaid kadunud. "Peidus pool"! Ja äkki tulid nad kuurisügavustest välja, aga kahju oli juba sündinud, äraviskamisemaanias oli prügikasti ka visatud vanad suusasaapad.Nii et peab pohlaparadiisi ikka jalgsi sumpama minema.
Ärapandud asjade hulgas on kuskil ka mu poolelijäänud jutukesed. Mu väljendusvaev ja tunnete talletus, sest mingil hetkel kirjutamine asendas hingamist.Ja hingamata, teadagi inimene sureb. Eks ma mõnes mõttes surnud olengi pikka aega olnud. Ära ja eemal kõigest, mis hinge puudutab ja meeli liigutab. On vaid rutiin, harjumus teha tahtmatut, käituda vastikult, mõelda mõtlematut.