Nostalgiliste nootidega

Pidevalt ma kuulen, kuidas jälle mõni sõber või kooselupaar on Rootsis kruiisil käinud. Enamasti kõik kasutavd klubi staatusest kingitavaid soodustusi, sügisjooksu kinkekaarte või koguni Rootsis elavate sõprade-sugulaste teeneid. Kes neid pileteid otse ja täishinnaga ostavad, ma ei tea. Mul Rootsi Kuningriigis sugulasi pole, kuigi hiljuti sain aimu mehe suguvõsa massiivsest uuringust, et temal neid ikka sealpool on. Aga see selleks. See polegi oluline. Olen vaid pereliikmetega seal käinud kahel korral. Esimese avastamisreisi kinkis tütar üle-eelmiseks jõuludeks ja nüüd käisime Tallinki mainefilmi võtetel, mida kroonis kruiis Stockholmi. 

Filmi teha ja filmis osaleda on ju väga huvitav. Nii sai meilegi osaks see au osaleda tulevase Tallinki mainefilmi filmimisel, mis oli muidugi ääretult põnev, glamuurne, samas isegi nostalgiline ja erutav. Kuna ma olen noorpõlves käinud tänu muusikaklassis õppimisele nii televisioonis erinevate saadete võtetel kui raadios muusika lindistamistel, rääkimata juba hilisemast ajast, kui töötasin Eesti Raadios ja tegin noore reporterina saateid, siis oli selles kogu tohutus filmisaginas mulle meeldivad nostalgia noodid. Eriti tore oli kohata ka võtetel üht head ja armast raadiokolleegi. Filmi võtteteemas SUVE märksõna jaoks pidime küll jõulusäras moepoodidest leidma suviseid ühevärvilisi riidehitte. Õnneks on Keilas niisugune tänuväärne ja väga suurepärane vabrikupood Protten, kust müüja üsna imestades laost suvekleite otsima suundus. Nii sain üsna õnnestunud valiku armsas pastelses helelillas toonis piduliku kleidi ja salli näol. Mehel oli nagu veidi lihtsam, et klassikaline ülikond ja erinevad pluusid, lipsud, tundusid sobivat, kui neid laeval juba stilist just muuta ei tahtnud. Filmirahvas tundus soe ja sõbralik, ainult tehnika ülespanek võttis aega planeeritust rohkem. Baltic Queeni pardal Starlight Palace oli aga võteteks peagi valmis, selleks ajaks olid kõik daamid end kenaks sättinud ja härrad kosutasid end kohvi ja küpsisega. Mina sattusin kaasaga gruppi nr 1 ja veetsime kogu võttepäeva tantsuplatsil. Vot mida tähendab pubist-klubist ja glamuurist igatsemine hallis argielus, ühtäkki tuligi tantsida kogu päeva ja anda endast rõõmsalt maksimum. Olime õhinal õnnelikud ja nakatavalt nautimisaldid, kõik mis meile pakuti, tuli ära teha ilma hinnaalanduseta.  Kuigi jah, kellel jalad tikkkontsade all väsisid, said võttepausidel jalgu sirutada ja kristalsete jääkuubikutega veetopsid kulusid ka ära, kartmata, et meik või huuleläige kulub. Hoogne võttepäev Liisi Koiksoni uue lauluga "Üle vee", mida Eesti Laululgi kuuleb, lõppes nii, et kuigi oli vahepeal kosutav lõunapaus olnud, kus enamus naisterahvaid sibas laevavaipadel siidisukkades, siis õigesse rütmi õõtsudes tundsin end küll juba täiesti puudulikuna, et ei kuule ega näe ega saa enam muusika rütmist aru. Aga tubli võttegrupp innustas, hoogustas, kosutas, andis juhtnööre, kuidas tegelikult peab ja vaja. Tulemusi näeb peagi, annan siis sellest ka lingiga siin teada.:)
Edasi tõelise preemiana võtsime kaasaga sellelt kruiisilt maksimumi (filmimine oli päevläbi sadamasse maabunud laeval). Nii palju tantsida, kaasa elada, tähistada ja romantikat tunda, keeruline soovida ette ja raske tõest pilti kujutada. Aga üle pika aja olin rahul ja rahulolev, õnnelik ja õnnetundest joobunud. 
Laeval toidugurmaanina nauditud hommiku- ja õhtusöögid kuulusid ka reisiplaani. Muidugi ma nautisin seda rikkalikku jõulumenüüd, aga seekord suutsin kriitikanooli heita õhtusöögil just nimelt kala maitsestamise osas. Kala ei tohi olla maitsetu, see ajab südame pahaks. Järjekorrad jõulubuffes olid rootslastest mustrirombe täis. Hea oli niisama istuda ja nautida ja vaadata, mis toimub. Magustoidu kate oli muljetavaldav, kuna ma pole suur magusasõber, nagu nüüdseks ehk paljud teavad, nautisin laeva vaikset kulgemist aromaatse glögiga kuni mees pikast järjekorrast rikkaliku, mulle tundus lausa lõputu, magustoidutaldrikuga naases. Muidugi, mis mulle meeldis, mereannid, krevetisalat oli lihtsalt suurepärane, sellest olekski võinud õhtu läbi toituda ja piparmündi želeega lambaliha õhukese fileelõigukese võtmata jätta. Aga selge see, et proovida saab paljut ja ühele meeldivad ühed toidud, teisele teised. Kruiis ilma buffe-toiduta on aga ka üsna mõttetu.

Meie eelmisest käigust Stockholmi möödas pea kaks aastat, siis käisime jaanuaris ja imestasime, et kuigi mujal linna ümber oli korralik lumekate, siis pealinna kivitänavatel seda me ei näinud. Nüüd oli kõik vastupidi. Väidetavalt oli eelmisel päeval olnud just lumetorm ja linnas liikuda oli peaaegu võimatu, eriti kitsad vanalinnatänavad, kus väiksed armsad butiigid, mis viivad kuningalossi juurde olid uppumas lumekoristushunnikutesse. Kõikjal oli jõulueelses saginas nii kohalikke rootslasi kui turiste, nii et liikuda tänavatel samm sammu järel püdelas lumejäljes oli lihtsalt peaaegu võimatu. Aga lumiselt armas ja pühademeelne ikkagi kõik. Ja meie jaoks lihtsalt võrratu suurepärane reis, mida kahekesi nautida ja muljeid jagada veel aastateks. Nostalgial on alati oma noodid, selles olen nüüd üsna kindel.