Valulikult kaua ootasin ma oma puhkusele pääsu ja nüüd olen petlikult pikaks venitanud oma kokkuvõtva reisiloo kirjutamise. Kuna kojunaasmisest on juba pea kuu möödas, on veidi ka igasugused muljed jõudnud settida.
Reisi stiil oli väga spetsiifiline,
kuna mu mees töötab Euroopas rekkajuhina,
siis toimus liikumine punktist A punkti B ja ei saa vaba tahtmise juures lihtsalt külastada mõnda muuseumi või võtta mägiküla kõrtsis kann õlut. Tahan kirjutada veidi nähtust, põhiliselt armsast Prantsusmaast ja põnevast Belgiast, kuigi teed viisid ka meid modernse arhitektuuriga Amsterdami Hollandis ja läbisõitudel Luxemburgi ning koduteel põllumajanduslikku Poolasse.
Vaagida ka rekkajuhti kui nähtust omaette ja selle töö spetsiifikat. Eks iga töö on eriline, töödel on head ja kehvemad küljed ja on ju tore, kui mõne jaoks tema töö seondub hobiga. Kui mehepojad on huvitatud väga autosõidust, siis rekkajuhiamet suurtes protsentides seisnebki ju autoga sõitmises. Aga mitte ainult. Tänapäeval koolitatakse juba pikamaa autojuhtideks kutsekoolides ja vastavaid kursuseid tehakse juba ammu. Pole ju see ainult pelg uhav gaasi vajutamine. On kindlad töö- ja puhkeaja reeglid, kus täpselt pead näpuga järge vedama, kui ei taha politsei või tolliga pahuksisse sattuda. On kindlad kriteeriumid ja süsteemid kaubaveoks. Olen alati pidanud rekkameest niisuguseks veidi ülbeks isendiks. Vabandust, kui kedagi sellega solvan. Aga nüüd nii pikalt seda tööd kõrvalt jälgides, arvangi ma, et autojuht peabki pisut olema nahhaal, kindlameelne ja edasipüüdlik. Eriti veel kodunt kaugel võõrastes riikides töötades.
Kui just ei ole Prantsuse Lütseumis käinud, pole muidugi raske õppida selgeks prantsuskeelseid väljendeid, mis vajadusel teed küsida aitavad või ladudes, sadamates asju ajada lubavad. Inglise, saksa, vene ja isegi soome keel on eestlasele
palju tuttavamad ja kes, kus koolis või eluteel neid omandanud on, abiks seegi.
Umbkeelse bulgaarlase äge käte ja jalgadega suhtlemine ei ole just teretulnud suhtlusstiil. Tööpäevad on pikad ja kurnavad ja üsna palju sõltub ka logistiku tööoskustest. Kahju seda tunnistada, aga vahest ei läinud päevagi mööda, kui logistik mõnda aadressi valesti ei kirjutanud või ei saatnud õiget haagise numbrit. Tänasel momendil on muidugi tehnika imena suureks abiks navigatsiooni süsteem, mis veidi tüütavas eesti keeles monotoonse naishäälega sind õigesse kohta juhatab. Kindlameelsemad kasutavad uuenduslikke regio-kaarte arvuti abil. Mahlakalt oskavad rekkamehed pajatada aastate tagusest põlve peal hämaras autodes õhtutundidel välja kirjutavast pikast legendist, kui kaartidel näpuga järge ajasid. Hiljem nt külla jõudes ikka mõne taadi käest täpsemalt asukohta üle pidid küsima. Uued suured autod on moodsad ja mugavad, enamasti sõidetakse automaatkäigukasti, piirkiirusehoidikuga. Autos on kohvimasin, mikrolaineahi, veekeetja, kapid ja panipaigad. käepärased tassihoidikud, arvutilauad. Et see nn liikuv hotell ei ole vastumeelne ega kurnav, vaid suhteliselt talutavalt meeldivaks tehtud. Imestasin selle üle, et argipäeval ma suurt ei mõtle sellele, kust ja kuidas tuleb inimeselt inimesele näiteks kasvuhoonekile, ventilatsioonitoru, mõni majaosa, puusüsi, värvipott, kui samas veinilaadungit või šokolaadikoormat oli lihtsam ette kujutada, pidadeski seda nö kaubaks. Kummaline oli üsna tihti näha ka suurte autode roolis naisi, neid oli ka bussijuhtidena töötamas ja eriti üllatavalt ka kaubaladudes väikelaadurite või tõstukite peal. Et miks siis rekkajuht veidi ülbe või nahhaalne võib olla, sellepärast, et alati ei suhtu nii prantslane kui belglane võõrtööjõudu piisavalt viisakalt. Kui on jonnituju ei väljasta ta sulle kaupa või reeglites näpuga järge vedades nõuab sult kiivrit ja pikki pükse ja kinniseid jalanõusid, kuigi väljas on +35 ja ta kohalikult autojuhilt seda sugugi ei nõua, et too võib lühikeste pükste, napi särgi ja plätadega paterdada mõne ohtlikuna tunduva angaari vahel küll. On väga toredaid ja lahkeid tavalisi tehase töölisi, kes annavad sulle kätt ja lehvitavad lahkelt ka kaasas olevale kaasale. On aga ebameeldivaid, kah ainult oma emakeeles rääkivaid bujääne, kes hakkavad liigutama end alles peale korduvaid logistikafirma kõnesid.
Rekkajuhte on ka igasuguseid, rõõmsaid ja rahulolevaid, nalja- ja naistemehi, kurje ja kuraasikaid, möllu- ja muusikamehi, vinguvaid ja virimokkasid. Eriliseks pedantluseks pean seda nende autosalongis sokkis või paljajalu käimisi.
Ma jätsin endale mehega kokkuleppel õiguse käia suvekingades, sest autopõhjadel pole ometi pärsia vaibad ja mõni plekk auto tekstiilil pole veel maailma lõpp. Selleks on vesi ja puhastusvahendid. Samuti oli veidi naljakas vaadata, kui mõnes parklas või kiirteel ikka üksikut kurba kingakest kohtasid, teadagi suure veoauto ukseaugu trepilt kukkunud.
Omaette põnev teema on parklakultuur. Kuna enamasti liigutakse kiirteedel, kauba kättesaamiseks sõidetakse muidugi linna või külla, aga ööhakuks parkima ja ööbima minna tuleks siiski korralikku parklasse. Kus on enamasti mõni bensiinijaam, kauplus, kohvik või on söögikohti lausa mitu. On pesemisvõimalused tanklates, tualetid, kohvijoogiautomaadid. Samuti lihtsama ehitusega veidi robustsemad välitualetid ja veevõtukohad, laste mänguväljaku elemendid, istumiskohad, lauad, toolid, rohkelt prügikaste, kaunis haljastus, turismiinfopunktid. Ja seda kõike kiirteemaksu eest ei tarbi ainult tööd tegevad autojuhid, vaid ohtralt liigub turiste ja ka nii kohalikke kui Euroopa erinevate maade puhkusel olevaid peresid. Ma jätkuvalt olin üllatunud, kuidas eriti nädalavahetustel hakkasid tulema parklatesse pered, avasid auto pagasnikud, võtsid sealt välja külmakastid ja toidukorvid, leidsid endale sobiva istumiskoha või muruplatsi ja hakkasid oma kaasavõetud kraami tarbima. Mõned tulid, kaasas kokkupandavad toolid, lauad, istusid varjulise puu all pea terve päeva. Kuna meie olime nädalavahetusel sunnitud pikki tunde seisma, siis oli nukralt nõutu mul seda plejaadi vaadata. Kes jalutas koera, kes rihmaotsas angoora kassiga, kes magas magamiskotis otse kusejärgi lõhnaval asfaldil, kes ronis redelil. Parklakultuuri juurde käib ka tualetikultuur. Eriti tänapäeval, kui kõik on nii moodne, et kui tõused, sahiseb vesi nupule vajutamata klosetipotti või võid peale kätepesu lasta sõrmedele tualettvett. Ja kui ometi mõtled, et oleme kõik kaasaegsed inimesed, sai minust reisi lõpuks juba kuri korravalvur. Nagu raske oleks enda järel tualett puhtaks jätta või keda küll tänapäeval õpetatakse jalgupidi prilllauale ronima või kes ei leia prügikasti üles või kes ebaviisakalt viskab oma pikad mustad karvad peale kammimist kraanikaussi. Vot niisugust ebameeldivat kombetust kohtasin ma ja kuigi koristajad tegid oma graafikutesse innukalt ristikesi ja andsid allkirju, siis rohkem kui ma ta viisakat "bounjouri" tualettruumis ootasin ma puhast ruumi ja et wc-paberi varu päeva lõpuks ei lõpe. Oli ka väga armsaid ruume, kus tervitasid värskelt peenralt nopitud roosid, aga see oli eriline erand. Parklatunnete juurde käis ka üsna ebameeldiv tundmus, mis valdas mind pea igal korral, kui oma mehe auto kõrvalistmelt selg ees välja ronisin, siis kiilanevad apla näoga veoautojuhid vaatasid mind kui prostituuti. Häbi neil olgu!
Olin jätkuvas vaimustuses võrratult kaunist Prantsusmaast. Ja kuigi oli mul nahavahel õõvastav hirm mägede ees, läks see ajaga veidi vähem hirmsamaks. Kaunid vaated, taamal kõrged mäekumerused, orgudes murtudroosade katustega tihedalt majad, päikesekindlad rulood akendel, kirikutornid ja veesilmad, sillad, aiad täis rikkalikult lilli ja taimi. Rõõmusroosad ja leekivlillad gardeeniad ja tuttavlikud punased jorjenid, petuuniate pillerkaar ja tagetiste oranžilaiguline väljanäitus. Lillepuhmad amplites akendel, savipottides trepil ja kandilistes vaasides kivisillutisel maja ees, et ruumi poleks nagu astudagi. Sinise veega basseinipesad ja laste kiiged, nagu ikka seal, kus lapsed majas. Kasvuhooned ja kapsamaad ja küpsete punavate marjakobaratega viinamarjaväljad, oliivipuude mürkrohelised salud ja kuldkollaselt valevad päevalillede põllud. Maisiridade rohelised teravad read. Sibulate, küüslaukude ja maitserohelise rikkalikult laiuvad vaagnad teeäärtes. Punakas-kollased lehmad mäejalamitel ja mõtled, et kuis nad seal küll jalad õhus rohtu mäluvad. Lambad ja hobused ja ponid, parklates vabalt elavad kuked, kanad. Põllumajanduse vohav võidukäik, kust ikka see rikkalik juurvili, puuvili poodidesse jõuab, millest küll tehakse üle 300 sordi erinevat juustu või villitakse sadu liitreid kvaliteetveine. Arhailised mõisad ja sünged lossid, mis stoilises rahus seisid, nagu paistnuks ämblikuvõrgu hallikas niit kivisel uksekaarel ja mõisaproua kriitvalge tanu kirjuviirulise põllega kohmakal nagil. Puised luugid vanade akende ees, nagu Zorro lõplikku peidupaika varjav. Iidsed puud, tuule käes kaardu kasvanud küpressid ja tundmatud punalehelised atraktiivsed salud teede ääres. Värvikirev haljastus liiklussõlmedes, ringidel, tööstuses. Lilleline ampliterida linnatänavatel, parkides. Rohkem Lõuna pool uhked palmid ja ookeani lähenev müha. Kõrged kaljuääred ja kitsad mägiteed, kui lõpuks otse külla sihtkohta jõudsid. Enne vaadates seda mäekõrgust kaugustest, aimamata, et sõidad ja sõidadki selle sisse, ligi, kohale. Ja et sealgi on majad ja majapidamised ja viltusel mäejalamil kasvavad lopsakad viinamarjad. Kaunid vaated ja võrratud linnad, millest sõitsime rohkem kui kord läbi. Öiste rikkalike tulede linn Nancy ja kõikjale viiv sõlmpunkt Lyon, avali Aubagne ja hispaanialiku hõnguga Marseille, tuulte pöörises kannatada saanud Bordeux ja kodune Brioude,politseilinn Limoges, särav Pariis. Pariisist sõidetakse läbi sageli ja rekkajuhid nimetavad isekeskis seda "külaks". Linna ääres on mustlaste vagunelamud ja sildade all kodutute kileonnid. Eiffeli torn paistab taamal, kui ilm ilus ja õige veetorni juures jõuad jälle pilte tehes täpsemalt vaadata. Romantiliste lillede ja majadega kaunis Niort ja tööstuslik Toul, kulinaarne Provence, vaimustav Valence, kõrgustes Avignon jne. jne. Risti-rästi mööda avarat Prantsusmaad, näed iga päevaga rohkem, kui ükski turismireis sulle pakkuda suudaks.
Kaubandust ja kauplusi näeme ka erinevaid, kuigi piiratud on nendesse minek juba ainuüksi seetõttu, et igal pool pole lubatud lihtsalt suurel veoautol peatuda, parkimsest rääkimata. Mõne kohta kehtivad ka juba kiuslikud otsused, kus suurema supermarketi lähedal bensuka parklas on hiljuti parkimine ära keelatud, kuna poolakatest või venelastest autojuhid pole osanud küllalt viisakalt seal käituda. Ometi tahab ka autojuht poodi ja ei suuda alati kõike kodunt endale kaasa osta. Pealegi läheb viimasel ajal kodunt kuudeks kaasa võetud leib kergelt hallitama, et siis oleks poodi ikka vaja saada. Kauplused nagu kauplused ikka, rikkalikult kaupa nagu meilgi, iga maa tavapärane spetsiifika lihtsalt, üliodav vein ja tihedalt täis lett võõrapärastest mereandidest. Aga müüjad on vabad ja aeglased, räägitakse kohaliku ostlejaga pikalt juttu, võetakse neilt igasuguseid ajalehest väljalõigatud sooduskuponge vastu, räägitakse külauudiseid, ei mingit ülikiiret robustset kauba loopimist liikuval lindil, nagu meie poodides. Krapsakad pereemad tormavad kärudega poes ka asjalikud nimekirjad näpus, nagu meilgi. Tillukesed boutiqued on armsad ja tihedalt kaupa täis ja peavad keskpäeval hobuse lõunat, mis meile harjumuspäratu. Kirevad turud on kaubast ja rahvast pungil kah varasematel hommikutundidel.
Belgia punatellistes tihked majaderead olid veidi erinevad, kuigi tänapäevased liikumised riigist riiki võivad sageli jääda üsna tagasihoidlikult märkamatuks. Belglanegi armastab kauneid lilleaedu ja võib keset linnasaginat esiisade kombel talu pidada, oma heinakuhja sättida ja traktorile vinged hääled sisse panna. Brüssel on tähtis ja lõputud liiklusseisakud põhimagistraadidel kõnelevad enda eest. Luxemburgist käis kogu rekkajuhtide saaga soodsalt Jacobs Krönungi kohvi ostmas, sest prantslaste soodsaga võisid kodukohvi moodi meki saada. Lennukite lähedat diagonaalset lendu jälgisin ammuli sui nii moodsas Amsterdamis kui lähenedes Pariisile. Inimesed ikka liiguvad ja lendavad, eks. Kuumad ilmad olid kurnavad ja põhjamaisel inimesel raske taluda. Päike pilvepiirilt paistis Millau sillal teistmoodi, uskuge mind, aga seda peate ise kogema.Vabadel hetkedel proovisime võimalusel jalutada, et harjumatusest eriti kõrvalistuja kangeid jalgu liikumisega leevendada. Vaatasime arvutist sadu filme, mis vaatamata olid, alates Oscari-kuldsetest lõpetades vahetute romantiliste komöödiatega, mis mõne jaoks mõttetud. Kuna mu mees sõitis juba tööle tagasi, jääb mul vaid nukra igatsusega nentida, et tahaksin veel seal olla, rohkemgi näha ja loota, et neid vahvaid võimalusi tuleb ehk ka tulevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar