Takjad taganemisteel e vitsa võluväest

Jasmiinide lõhn hullutab õhtust vagast meelt ja lõpuaktuste koduseks lillepitsiks on pojengide roosa-valgevahuline õrn õis. Ikka rõõmustab aasta vanem klassiõde või upsakas kooli lõpusirgele jõudnud koolivend, eriti kui liitklassi peab jagama. Meie pere lõpuaktused on aasta pärast, aga kohustusi juba selles suvehakus. Kultuurne jaanipäev sai peetud enne, kui enamik Eestimaal alles tulesid süütasid. Ei saa aru küll valdade poliitikast, mis ehk tegelikult veidi kordineerimata, et kõik suuremad avalikud peod ühte kuupäeva said, 22.juuni, kui teised kõik alles jaaniks hoogu kosusid. Aga kokkuvõtteks oli tükike laialipaisatud sümpaatset kultuuri, kaunis merevaade, ainulaadne meremajakaga kirik. Madise kohalik aktiivsus, endine näitlejaskond, Padise valla viksid taidlejad, kes iga nädal viitsivad kodunt laulmas-tantsimas käia. Iseasi on muidugi see, et kas vallajaanituli on see koht, kus tavaline rahvas seda alati ka vaadata viitsib. Sest tuttavlikult ühesugune on ka suht igav ja vahest võiks vekslid mängida millegile muule, mis kodukandis õilmitseb. Aga rahvast oli, ilm peegeldas päikest ja võitles vihmapilvedega. Süda sai soojaks suure hulga armsate vanade tuttavatega. Ja kui kõik kannatamatud olid kohalikud taidlejad ja rahva üle vaadanud, kihutasid Vasalemma Tanel Padarit kuulama. No ei ole ju võimalik vahele jätta, kui nii lähedale koju kätte tuleb. Missiis, et Madisele jäid laulma "Untsakad".

Hiljuti käisin aga oma sünnipäeval Laitse Graniitvillas sugulase auväärsel juubelil. Kuna juubilari peretütar mängib Nissi Trollide puhkpilliorkestris ja pidu oli ka seotud nende toetusaktsiooniga, siis tahtsin neist kirjutada veidi pikemalt. Esmamuljegi nendest oli äärmiselt sümpaatne ja nad nagu oleksid sündinud sinna Laitse Graniitvilla arhailiste kivimüüride vahele. Puhtad, helged kõlad, sümpaatne ja äärmiselt musikaalne.

Aga nende juht Tõnu Sal-Saller kirjutab Nissi Trollide kodulehel orkestri sünniloost järgmist:

"Orkestri loomist alustasin arp.1995.a. Algatuseks korraldasin IV-VI kl. Turba ja Nissi koolide asjast huvitatud õpilastele muusikalised katsed ja valisin neist välja 21 sobivat last. Peagi aga selgus, et vajalikku püsivust asjaga tegelemiseks jätkus vaid 13-le. Ja nii alustasingi. Samal aastal sain Norrast suure saadetise korralikke pille. Suveni õppisime vaid plokkflööti aga suvel ühislaagris, Norra muusikute ja nende liidri Ivar-Atle Fjordheimiga võtsime kätte juba "päris" puhkpillid: kornetid, klarnetid, baritonid, tuubad, hiljem veel flöödid..."

Aastad on kinnitanud usku selle vahva orkestri väärikasse vajalikkusse. Olen äärmisel õnnelik, et sain neid kuulata meie üdini hangunud ühiskonna hetkevaakumis, kui võtab pere naispool kätte ja teeb pereisale läbimõeldud peo, kutsudes kokku palju häid sugulasi, sõpru, kolleege. Nii armas ja turgutav. Näha kolme-nelja põlvkonda, tutvuda ja tutvustada ka oma lastele, säravad silmad ja armsalt tuttavad näod, kes on tegelikult su sugulased, aga elu pole kokku viinud. See on väärtus, mida uued põlvkonnad edasi peaks kandma, et mitte vaid kohtuda kurvadel sunnitud hetkedel surnuaia kuuskede all.

Sai ka korra Eestist kiirelt välja põgenetud. Põnev Poola, kaunilt rikkalik töökate inimeste maa, varavalges, alates kella 4st inimesed kulgevad juba ratastel või jala linnaäärtes asuvatele põldudele või mingisse muusse ametisse. Rikkalikult lillelised eesaiad, kolme-korruselised peremajad, kus kolm põlvkonda pidavat koos elama, maja taga veidi lopsakam ja vabam juurviljaaed, aga mitte midagi haaramatut ega ebamõistlikku. Magusad maasikaväljad, viksid õunapuuaedade read, sõstrapõõsaste sirged vaod. Kiirteede ohtlik kuma, kus 150km/h sõita pole ka mingi kunst, eriti õõvastavalt mõjus, kui mingi väikse fiati-taolisega naisinimene meist mööda vuras. Ohtlik ja etteaimamatu. Transiidimaa 24 tunnine üha liikuv müha, auto autos kinni, ettearvamatud kohutavad avariid teel. Looduse rikkalik pilt tagasiteel, kui Leedu mägedest alla kulgedes kodu poole oli vasakul kuum päike, paremal karmid tumedad vihmapilved ja paremas sügavikus kauniks kasvav vikerkaar. Ja nii ikka väga pikka aega, nagu oleks loodus paigal seisnud. Et vasakul teel on päike ja paremal äike, et kui`s nii on ikka võimalik !??

Kuna ma pole nii kaua kirjutanud ja vitsavägi vaid sundis mind taas end kokku võtma ja võibolla mõnes mõttes kahe blogi pidamine polegi teab mis tark, aga kuna siit sai ikka kõik alguse ja ma oma toidublogi alustasin palju hiljem, siis katsun ikka targalt seda Pohlaparadiisi pärlipesa ka elus hoida.

Kuna eelmine aasta sai tihedalt külastatud meie töötukassat, tahtsin mõne sõna selle kohta ka kirjutada. Kuna pole nendega enam ametlikult seotud ja olen pigem lahtris "meeleheitel koduperenaine", siis meeleheitest nüüd on asi küll üsna kaugel. Aga meie tööturuamet töötab äärmiselt lollakalt ja mõtlematult, see, kes on suli, kellel taiplik meel miskit välja mõelda, sobib nendele hästi, välja petma ettevõtluse või praktika tegemise jaoks rahasid. Koolitust, reaalselt mina ei saanud, kuna pikalt teenenduses töötatuna puudus igasugune eetiline vajadus juba sellelaadsete koolituste jaoks. Ja keevitajakas õppida ei saanud ma nii või teisiti. Kui küsisin elementaarse arvutikoolituse järele, soovitati raamatukogust raamat võtta. Ainult jõuan kahetseda veinikoolitusele minemata jätmist, kuna need karmilt ainult oktoobris hakkavad. Aga see aeg lihtsalt ei ajastunud minu jaoks. Tööd, reaalselt ei paku sulle keegi, mõned tühised kuulutused, mõttetu jura. Täiesti valesti ülesehitatud süsteem niigi töötu inimese piitsutamiseks. Keegi ei küsi sult, kas magasid täna hästi või kui´s on enesetunne minna murdma edasisi katsumusi. Kõik on formaalne, liigagi, eriti, kui veel viiakse see tühine kontor väikelinnast pealinna.

Teatrit on olnud selles kirjutamisvahes kaks. Ja ma ei taha nüüd rikkuda kellegi tuju, kui hakkan kõigepealt kirjutama ülistatud NO99 "Kes kardab Virginia Woolfi" etendusest. Nõustusin kohe, kui mind kutsuti. Eriti kunagi pole ma mõelnud enne, et pisiasjadel on nii suur tähtsus. Olgu siis edasi juba märksõnadega: ninakas bussijuht, inimesed, kes teatrisse lähevad,ei tea, kus teatrimaja asub, kuna bussijuht neid trollipeatuses krõbekülmas maha puistas. Üllatuslik avastus, et etendus on üüratult pikk. Edasi kulges juba etendus nautivalt, Maarika Vaarik oma tuntud hoos, mitte ühtegi üllatusmomenti. Energiline, räuskav, hoogne, pidurdamtu, ometi üsna mõistetav. Hendrik Toompere jun, päikesepoisist, minu eakaaslasena, ei saanud seda päikesepoissi, vaid närviline suitsu tiriv pundar laval, nagu eluski mulle tunduv, ei meeldinud kuulata, jälgida, koguaeg mõtlesin, et millal ta sealt lavalt kaob. Muidugi oli talle ka sõnaliselt saanud osaks kõige vastikum roll kogu selles Kassi-Hiire mängus. Noore paarina esinev Sergo Vares oli võimas, nii hääle kui vitaalse füüsisena, sümpaatne üdini, mingi eriline aura on sellel juba suureks näitlejaks kasvanud noorel mehel. Mirtel Pohla mõjub mulle alati üsna sarnaselt, ainult, et pean hinge kinni alati hoidma, et issand, millise füüsilise pingutuse hinnaga ikka jäävad need luud ja kondid seal laval terveks, sest NII endast annakse kõik. Muidugi see ohtralt voolav gini-kokteil kõnetas mind küll, aga mitte selles kontekstis, niisugustes haiglastes mängudes. Pealegi häiris mind etendusele väljast sisse kostuv müra. Ei saa muidugi veel rääkimata jätta vaheajal jazzikohviku aeglasest teenendusest, et seisad ja seisad ja võidki jääda oma kohvi ootama. No see lihtsalt ei ole võimaik, tänapäeval. Ka see on pisiasi, mis su elamuse gammat voolib. Etendus oli tehtud ebaõiglaselt kolmveerandiks ja lühikeseks mõttetuks veerandiks. Terve tee sõitsin koju vastiku bussijuhi juhitud bussis suu allapoole tagurpidi, miks küll!?

"Meeste kodu"/"Ugala" Andres Noormetsa lavastus/ käisin vaatamas üsna hiljuti, aga no ma ei tea, see nii suvine, pigem suveõhtu etendus sääskedest paksu tiigi kaldal, aga näe, pidime nautima Draamateatri kolmandalt rõdult. Teatriinimesena , oma arvates, ma ei olnud eriti kursis, et sealt saab kuulata ainult kuuldemängu ja et binokkel oleks nagu kohustuslik. Mulle see pisuke atribuut oleks sel hetkel isegi kohatuna tunduv. No etendus oli omapärane, 40-s meeste keskeakriis, aga no ma ei tea, kas meie mõistes nüüd just niisuguses võtmes!? Saan aru küll, et Gómez ja Galańi etendus oli heaks pikantseks pähkliks ühel kursusel käinud kursusekaaslastest näitljejatele, kes nüüd kokku tulid. Ago Anderson norgu vajunud mahajäetud mehe ja korteriomanikuna, Riho Kütsar, esimese õie noppijana kohale jõudnud asjatundliku juristina, Indrek Sammul poolivahetava aatelise mõttemaailma puhastajana ja Mait Malmstein lojaalse pettasaanud sõbrana. Ometi rutakas poolnaljakas storys kõik muutub kardinaalselt ja meestele saabki oma "Meeste kodu". No ma ei tea, minu meelest, hoolimata minu kuuldud kuuldemängust, lustisid näitlejad liiast, kohati olid nagu artikuleerimishäired või polnud lausa tekst peas ja kui kõik läbi sai, oleks nagu alles kõik võinud alata. Aga ok, seekord ei lasknud ma end pisiasjadel segada. Puhvetist sai toreda ampsu ja ausa napsu ja tore bussijuht korjas tagasiteel ka mu trennist tulnud poja kodulinnast peale. Nii armas.

Eesti otsib superstaari, lõppes hiljuti, tahtsin sellest ka mõne sõna kirjutada. Olin hullult nutu äärel, kui mu suur lemmik Imre Saarna välja kukkus, oleksin niiväga tahtnud näha, kuhu tema oleks areneda suutnud. Aga eks rahvas valib ja ega kõike ka ei suuda jälgida ja kaasa elada. Lõpusaade oli super. Mõlemad finalistid äärmiselt närvivabad ja musikaalsed. Artjomi puhul mind just võlus see vene kodune taust, ometi Rod Stewarti "I´m sailingut" laulis nii nagu peab. Kõik etteasted super pabistamisvabad, nagu oleks staar sünnist saati. Ainult tuult tiibadesse! Liis oli nii kahestunud, aga finaalis Siiri Sisaski isamaalist laulu esitades ja kohe vastupidiselt Beyonce, mõlemaga tuli kananahk ihule. Nii võimas, täpne, hea lauluõpetajate töö. 27 meie viimaste aastate superstaari saates osalenut laval, see oli võimas ja kihvt ja me võime alati vaadata homsesse, sest noori lauljaid tuleb peale ja hea, kui ka tootjad, heliloojad neile tööd annaksid. Eesti muusika elab...

Me oleme perega üsna kinoinimesed olnud, kuigi pean häbiga tunnistama, et ma pole suutnud üldse ära vaadata ka kodus ammu lubatud asju. Ometi ühel päeval vaatasin "Võta vabalt" ja issand, kuis mulle Natalie Portman selles rollis ei meeldinud. Appi küll, võibolla ei pea üldse appi karjuma ja võib ka selle "Musta luige" vaatamata jätta. Kuigi ühel õhtul nii möödaminnes vt silmanurgast "Minu mustikakarva öösid", siis selle filmi vastu vähemalt tekkis mul huvi. Ja toidublogis ma kirjutasin juba "Midagi laenatut" vaatamisest, selles mind küll köitsid teemad, tunded ja näitlejatööd.

Aastad kannavad endas elu, armastust, jõudu ja indu, edasi- ja tagasiminekut ja ka vahest õnnetuid tagasilööke. Minu peres on mu vanem vend ja noorem õde kahjuks surnud. Aga mu vanemad tähistasid oma kuldpulma, 50.aastapäeva koos. Ja kuigi mu ema ei soovinud mingit pidu, no see oli tema soov, aga ma ikkagi lehvitasin siin netis oma facebooki lehel seda tähtsat sündmust, saades toredat toetavat tagasisidet. Samuti panin nad siis avalikult Prillitoosi saatesse ülesse. Ja kuigi ema alles eile jaanipäeva õhtul kurtis, et isale ei meeldi enam tema kook ega ahjus küpsetatud vorst, siis see on ainult sõnademulin, mis toodab erksust, et KOOS edasi minna. Tehke järgi !:) Kaunist suve kõigile!:)