Kestvuse kaared

"See suvi võiks kestma jääda..." laulab Karl Madis kaunis, just selle suve laulus. On olnud kõrgeid harjumatuid temperatuure, võrratuid valgeid öid,hingelisi hetki mere ääres.On olnud palju puhkust ja vabadust. Nüüd augustikuu kõnnib suve lõppu kiirustaval sammul.Ööd jahenevad ootamatult ja kärbsed muutuvad tigedaks. Iidsed talulilled venivad kõrgustesse,sügispruunid ja suveroosad läbisegi. Ühel hiljutisel sumedal suveõhtul sättisin sõbrannaga sammud Ohtu mõisa. Põhjuseid oli mitmeid. Asub ta ju üsna kodu lähedal ja miks peaks siis mõnele suveetendusele teisepoole Eestit sõitma. Ja teiseks oli mu teatrifanaatikust tütar seal suvetööd seekord tegemas.Roman Baskini lavastatud "Aiapidu" teist aastat pakkumas teatrihuvilisele või suvisele puhkajale õhtusisu. Õhk oli soojusest hele, mõisa aia müüride vahel kõrgusid kaunid punased roosid,nukrutses naat ja teatripuhvet ja avar mõisaaed olid etenduse ootel. Tore, kui on niisuguseid entusiaste, kes kõpitsevad vanu mõise kauniks, lasevad teatrigi koju ja siis võõrustavad omatehtud pirukate,hõrkude võileivade ja jahutava veiniga külalisi. Kodukootus saab aina ja aina populaarsemaks, kodurestoranid,teatrid koduõues. Kõikjal ei pea olema klassika ja täpne retseptuur, vaid voli vabaduseks,loominguliseks ja meelekülluseks. Teatritükk, mida oli mul õnn aiast vaadata, kuna samal ajal toimub etendus ka mõisas sees, oli hoogne ja naerutav ja tõepoolest on ju tore osa saada ühe pere läheneva aiapeo korraldusest, hetkedest nii hommikul kui õhtul, põnevusest põõsastes või saladusloorist, mis nagu polegi õige saladus. Intriigid ja üleaisalöömine, mille muuga ikka rahvast meelitada. Ometi oli mõnusaid näitlejatöid ja huvitavaid avastusi. Tutvuda lähemalt noorema põlvkonna selgete etteastetega, Marta Laan ja Hendrik Toompere jun, kogeda üllatusi, veidi totakat mängiv muidu hoopiski laulev näitleja Pirjo Levandi, samuti särtsakalt silmi ja puusi välgutav Kaili Närep, kes niisuguse võrgutaja jaoks nagu sündinudki. Hea, et kohale toodud näitlejate rühmas ka vanameister Mihkel Smeljanski, aednikuna, rohkem aiatraktorit põristav,kui lõuna oootel vaikivast suust sõnu kuuldav esitus. Aga ikkagi kohal.Lavastaja peaosas mõjus ka toredalt humoorikana, mitte sugugi väsinult tülpinuna.

Kuna ma mõisa sisse siiski vaatama etendust ei jõudnud, jääb mind närima törts teadmatust ja lootust, et ehk järgmisel suvel jälle.Meeldiv oli etenduse lõpu kummardusralli ja võrratult romantilisena mõjusid põlevad laternad kõikjal aias ja lõpuks ka kuuldavad ritsikad, kes suveõhtut pikemaks venitasid, et õnnis rahulolev tunne ei saanud rinnust kuidagi niipea kaduda.

Kesksuvine kinoskäik aga viis mind oma ihaldatud Itaaliasse. "Kirjad Juliale" seda kutsuvat maad just pakkus. Eebenipruunid müürid Roomas jätsid mu hinge terveks filmiks veidi pruuni alatooni, viinamarjapõldude karune muld ja armastusehoov, kus Juliad oma südantlõhestavaid kirju kirjutasid ja kivipruunile müürile kinnitasid. Ja peategelaste erinev huvifoon, üks armastab kirju ja kirjandust ja teine kööki ja gurmaanlust, aga ühist keelt armastus ei suuda köidikuks köita. Võrratu vanaproua Vanessa Redgrave võlus oma kortsus käte ja longus valu täis silmadega ometi nii eheda ja elulisena noorte näitlejate kõrval. Ja need Itaalia vananevad mehed, iharad ja lustilised, südamlikud ja soliidsed. Kaunis armastuslugu,miks mitte mõelda tagasi aastate taha, mis küll on saanud sellest särasilmsest noormehest , kellega lõputul suveööl käsikäes sai jalutatud ja selges augustiöös tähti vaadatud.Miks mitte.

Suvi on pakkunud ka sasipuntraid, mille harutamine veel käsil on. Ja kibedaid hetki,milleta kuidagi ei saa ega oska.Aga kosutavalt südantsoojendav oli viibida oma kodulinnas Keilas ühislaulmisel. Hääl roostes ja lahti laulmata , aga suur tahtmine on ka osa sellest võidust ja väärikusest, mida kõik ehk kogesid üle terve Eestimaa, kellel 8st laulust mapp peos või sõnad peas ja viisid meeles.Seegi lauluöö oleks võinud kestma jääda...lõputult.