Jagatud janu

Loodus kulgeb omas voogavas voos, päevane kuumus toob õhtuks kohale äikese.Paugub ja mürtsub,hirmutab ja julgustab, sest peagi on kõik möödas.Silme ees vikerkaar Padise kloostri kohal suundume kontserdile. Sel aastal ju lubasin, et ei lase seda endast mööda. Vabadus ju vabalt käes ja valikud. "MAHAVOK" oma kodus tagasi, traditsiooniks saanud esinemispaik. Padise klooster, unikaalne ja aegumatu. Pimedad võlvialused ja hämarad liivased trepid. Ronid treppidest nagu Viimse reliikvia filmis, ise ärevil ja ootustest tulvil. Seljataga südamlik hetk kloostri ees kokku jookstud Karl Madisega, suviselt pruun ja rahulolev, džentelmen nagu alati, ootusi täis, suvest ja vitaalsusest tulvil.Kurvad piletita konsterdile soovijad ootavad edasisi korraldusi, kas müüakse pileteid veel juurde või mitte. Kohalik kulturnik rebib meie kutsetelt otsikud ja läheme otsima sissemineku kohta. Minusse tulvab nostalgia ju siin võlvide all alati. Eriti kui on ka kätte jõudnud hetk, kui õhtuti ritsikad hardunult saevad ja hämardub kähku. Mõne aasta eest Rakvere teatri suveetendus, meie teatripuhveti tegelased, alati sõbralik Saaremäe ja veidi turris Matvere peategelased etenduses. Leiame endale pea viimased vabad istekohad, vat see on, kui lähedalt tulema peab. Rõõmustav kohtumine Piretiga, mu armsa kolleegi tütrega, muidu kribame siin värvilisel ekraanil aina aga jahedate väärikate müüride vahel suveplaanidest,seiklustest kõnelda on väga turgutav. Mingil hetkel hakkab lubatud jahedus jahutama päevade kaupa kurnavat pöörast palavust. Oleme ootel, kloostri perenaine Heli soovitab pinkidel ruumi teha, surume end sõbrannaga pehmel fliisil koomale, algul ei leia meie juuresolevat vaba kohta keegi. Viimased tulijad eelistavad müüride vastu seisma jääda. Kell on kukkunud, ootel rahvas muutub närviliseks, vallandub aplaus ja nagu märguannet oodates tuleb kohe Heini Vaikmaa lavale. Andekas ja suurepäraselt mitmekülgne muusik oma kodukohas. Alati teretulnud ja üllatav. Ja algabki kontsert.

Sügavad instrumentaalpalad, puhas kõla ja võimas heli. Ja jälle on loodusega kõik seotud. Mitmed lood valminud inspireerituna loodusmölludest ja äikesejärgses kloostri otsaaknast üha muutuvat taevasina vaadates, mõtled veel, mis kõik ehk tulemas on. Üksik pääsuke lendleb kordi ja kordi sisse ja välja. Valgusmäng on nagu vitraaž, eriti efektne hämarduvas suveöös. Lavale kutsutakse Karl Madis, üleni valges, ansambli esimene solist avab vokaalse värava. Võrratult kokkusobivad hääled, ikka ja alati. Nostalgia ei tee seekord nukraks , vaid torgib nagu nõelaga, särtsakalt ja teravalt. Aeg on üles ärgata. Heini kauni häälega tütar Anet ja väga nauditav on kuulata ka Heinit ennast laulmas. Kuni tuleb juubeldava publiku rõkatuste saatel Kare Kauks. Kare võimas hääl ja malbus, musikaalsus on nagu kõndimine purunema hakkaval jääkattel, millegipärast ehmun mitmeid kordi, kui vaiksete nootide võtmise hetk käes ja vaimustun kui kloostri kõrgetesse võlvidesse kerkib tema hääl, nagu vulkaan, võidukas ja jõuline, kõlav ja kirglik.Lisanduvad kaunid tütred backi laulma, Kare tütred Keir ja Ketter ja jälle ka Anet. Järjepidevus ja võimas järelkasv on mitte tulemas, vaid juba olemas ja kohal ja siin ja just praegu. Sven Himma jutustavalt kõlavad vahemärkused täpsed. Liikuv rahvas häiriv. Tuttavad lood, mille sõnu tead peast ja uued,millel kaasaegne märk küljes. Ja siis külalisena noor ja nakatav HU, Hannaliisa on kuidagi nii Karega sarnane, see hääle tämber ja omapära. Aga 5-6 esitatud laulu venitavad seda õiget ootust, ikka Mahavokki, meenutusi ja muutusi. Aknavõlvide ääres tantsib üks ilmatult pikk neidis kummaliselt. Ega lavale ka suurt ei näe. Ühe pea kõrvalt on näha Heini hoogne ja tihe pillide vahetus, teisest august Kare õnnelik kuma. Vihale ajab, kui mõned püstiseisjad unustavad end kuhugi ette, sest arusaadavalt kõik ju naudivad kontserdit. Taevas kõrges otsaaknas muutub roosakaks, siis tumenevalt sinakaks, ööhämaraks. Valgusvirvarr muutub aina tähenduslikumaks. Rahvas muutub aina vabamaks. Igavik ja sügavik, sünge ja sügav, aga hingekosutav looming.Sulen mitmeid kordi silmi ja langetan pead, mida ma tavaliselt ei tee, nagu kulgeks ka kuhugi sügavikku, et taas üles tõusta. Vahepeal läheb pisut tantsulisemaks, kui muidu on niisugune hingede kandlel filigraanne mängimine. Ja lõpuks tuntud ja tunnustatud "Mägede hääl", Hannaliisa liitumas Karega, mitmeid võrratult võimsaid hääli valgustamas äikesejärgset ööd meie ümber.Lõppakord ja aplaus, heldimine ja meeleliigutus, põlevad küünlad võlvide all, maja perenaine teed juhatamas välja. Vaikne vihmajärgne ja vihmaeelne ööhetk. Jagatud janu kustutamine, vabastav ja rikastav. Õnneks pole vahest palju vaja. Ahjaa, unustasin märkida piletiloo, kuigi olin lubanud ja mustvalgelt FB seinal kirjutanud, et sel aastal ma seda kontserdit mööda ei lase, siis puudus mul ju pilet. Siin metsas seda keegi ju ei müü ja muidu lahked koju ka ei too. Aga õnnelik näpusirutus ja sms, tõid seekord mulle koduvalla kutsed koju. Illustreerivatel piltidel lisaks Padise kloostrile, meie kohaliku kunstniku Eva Raudkivi siidimaalile, ka kohalikud õhtuhilised vaated põldudele, kus viljapead kroonivad kulda ja päike poeb tuttu, roosakas ja rahulik.Kontserdile kõik, kel janu!