Täiuslikkuse täpid

Jalajälg pehmes poris ja vesi, mis vallutab välju, meeli ja argiseid teid, on praegu märksõnaks. Ja kadedusest pungil päike. Paljud mõtlevad kindlasti, et kas olen nüüd kirjutamisele lõplikult EI öelnud. Kindlasti mitte. Märtsi lõpus, rahvusvahelisel teatripäeval sai mu blogi kahe aastaseks. 2008 just sel päeval oli ootamatu lumesadu, mis mattis kogu kevadiselt tärganud aia, mattis auto ja puuriidad ja kutsus inimesi suusatama. Just tol päeval istusin omaendaaruga arvuti taha ja alustasin...Sest talv on mind alati inspireerinud, talve ma armastan ja sel aastal sai need tõsised tunded kõik talle ka ära öeldud. Ja ka kurvastatud, kui ta ei tahtnud kuidagi minna. Aga lubasin taas kohal olla , kui ta sügise koltundoranžidele vahtralehtedele end kuuenurksete helvestega peale sajab ja teatab kargelt ja pühalikult, et tuli jälle... Aga nüüd on isu ja himu päikese järele ja roheluse, sinilille sinise ja hiirekõrvus roheliste kaseokste järele.

Kuna aga blogil oli sünnipäev, siis lugesin pisut tagasi ja leidsin kaks enda jaoks huvitavat sissekannet. Nagu kõik märganud on, mul ei meeldi väga lingitada. Kõik ei viitsi linke avada.Ja need kaks sissekannet on üsna tähtsad märksõnad tänases päevas. Ehk ka vastused, kui on kellegil tekkinud küsimusi, kuigi näha on, et mitte.

Leidsin 30.juunist 2009 niisuguse intrigeeriva sissekande "Tõde tähestikust". See on üldse väga hea idee ja peaks selle taas ette võtma, ka oma toidublogis. Nii huvitav oleks ju taas ennast seespidiselt uurida, mis täht, millest kõneleb ja just sellel ajahetkel. Aga P tähe tagant leidsin niisuguse sissekande:

"P -PEDASE. PEDASE köidab ja liidab ja teeb haiget. Pedasel on raske unustada ja Pedasega on kohutav. Aga nii palju vahvaid sõpru ja elamusi pole mulle ükski teine koht elus pakkunud, isegi raadiomaja mitte. Ja töö, töö, töö. Sellega ei saa ja selleta ei kannata.

Vähem olen saanud ja jõudnud nautida Pedase loodust. Aqvamariinikarva hiirvaikset merd, tuult, ...,punastavaid punapõskseid metsmaasikaid tee ääres. Kivisid, väikseid ja suuri,siniseid ja halle, mustrilisi ja kauneid, just aeda napsamiseks mõeldud. Taamal paistavad Pakrid ja Paldiski, mis lähedal ja samas nii kaugel. Kohtumisi kitsede, metssigade, rebaste, jänestega... Ja INIMESED, kes Pedaselt läbi käivad, käinud. Kliendid, meeldivad ja meeldejäävad ja vahest üsna talumatud. Nagu nii mõnigi teine asi vahest."

Teine sissekanne kõneleb unistustest:

"Unistan kirjutavast tööst, mille eest mulle palka makstakse.

Unistan meie perest, mis ometi kooooos oleks.

Unistan Eestimaa peal reisimisest...

Unistan ärgata muredeta hommikusse, kui poleks valus hingata ja hirm rääkida.

Unistan oma kallitest sõpradest, et nad ise minuni tuleksid.

Unistan laulda ühes niisuguses kooris, kus laulis Indrek Laululahingus...

Unistan vabast, kuumast, seiklusrohkest suvest...

Unistan sellest, et mu armsatel lastel läheks ikka kõik hästi...

Unistan sellest ajast, kui lõpuks saan aega, et oma lõpetamata romaanid lõpuni kirjutaksin..."

Nii sai siis aastate eest unistatud ja ka kirjutatud ja mu laps veel kirjutas tunnustavalt, et tundis ära nendes unistustes oma emme...Nojah, kahju, et AEG Pedasel sai toituda enamasti mu puudustest. Ja pea 7a seal venis liiga pikaks, liigagi.

Aga olen juba usinalt asunud täitma neid unistusi. Või aidatakse mul neid täita. Ühel väsinud õhtul oli helisenud mu telefon mitmeid kordi, aga ma polnud märganud. Ja kui tagasi helistasin, siis peale küll pikaldast mõtlemist, teate seda tunnet, kui keegi teil juhtmete peal seisab, sain aru, et olen ühenduses inimesega, kellega polnud 20a suhelnud. Armas Ele, kellega jooksime raadiomaja lühikestest treppidest alla kõrgetelt korrustelt kohvikusse ja unistasime ja ootasime koos oma nõukogude armees teenivaid kallimaid. Ometi lõpuks otsis mind üles keegi, mitte mina ei ole alati see otsija. Ja polegi vaja niiväga aega tagasi keerata, mõne olulise seletava kirjaga räägid lahti elutee ristteed ja siis jätkad olevikus suhtlemist. Ja on hea tunne küll, kui igal õhtul sind keegi msn-s kontrollib, kas oled ikka elus.:) Ja Eve, kelle just nimelt töö taha varjudes unarusse jätsin ja kelle nüüd rajult rajalt maha võttes endale appi kutsusin, mulle eriliselt tähtsal, olulisel päeval. Aitäh!:)

Eelmisel nädalal leidsin kevade. Aga seda küll Viljandist, päikselisest ja üdini kultuursest. Tütreke ootas lillakirjute kummikutega raudteejaamas ja lauale leidsid tee hurmavad salatid, lemmikute killast ja pikantsed võrratult lõhnavad pirukad. Kuna oli ka mu nimepäev, siis jahutav roosa kihisev tähistas päeva, millest ma ise niiväga ei hooligi. Aga nii vahva on tunda, et siis olen ma oma tädil meeles ja just oma uutel tuttavatel. Vanadele ei meenu ma ju niikuinii. Selles eelmises mõttes äärmiselt armas. Veetsin siis Viljandis võrratuid päevi, sai poole ööni tütrega jutustatud, talle tema köögis õhtusööki valmistades suitsuandur huugama pandud, vähe sellest ega ma koodlukuga uksest ka ei suutnud esimese innuga sisse end närida. Maakas, tõeline maakas. Aga veelgi vahvam oli kolada linnas, mida aina enam tahan tundma õppida. Ühest apteegist leidsin oma klassiõe. Nojah, tegelikult ju teadsin, et ta selles linnas kuskil apteegis töötab ja olin isegi plaani selle käigu võtnud, et sarnased asutused läbi käia. Olen alati mõelnud, et 11a koos koolis, ühes klassis, saadab meid läbi elu. Ja see on väga tähtis. Ja palju vähem tähtsam on see, kellega ülejäänud elu jooksul kokku jooksed.Aga eks elu teeb ise oma valikud. Ühega jääd võõraks alatiseks ja teisega võid jätkata sujuvalt ka paarikümne aasta möödudes sealt, kus kõik pooleli jäi.

Kultuurinälg on olnud kohutav. Viljandi-käik oli seotud Pärimusmuusika Aida sünnipäevapeoga. Küll oli kosutav sisse ahmida kaunilt sügava idee najal ehitatud maja, nautida kultuuriakadeemia vilistlaste esinemisi, oli see siis parmupill või kaasalauldav Ando Kivibergi esitatud regilaul. Ja need erinevad korrused, maitsvate koduste kookide, suupäraste suupistetega, veidi sooja veiniga veinikeldris, mõnusa akordionimuusika või viiuli viiuldamisega varieerudes erinevatel korrustel. Tutvumisega oma tütre kursusekaaslastega. Tuntud näitlejate ja muusikute silmamisega publikus ja uudishimulike elurõõmsate pensionäride ja artistide lilleliste kleitidega lapsukestega. Elu on ilus. Peaesineja Zetod haarasid mind jäägitult.Palun vabandust , kui vehkisin kaasa ehk liiga hoogsalt ja kui mees pärast helistades küsis, kellega sa seal siis tantsisid, pidin seletama, et tänapäevane kontserditel kaasa tantsimine, tähendab suuresti endaga olemist, head läbisaamist endaga ja suurepärast sidet esinejaga. Kui naudid ja armastad seda muusikat. Nojah temale ehk seal pühadepikas Prantsusmaa kevades oli ehk pisut keeruline, mulle sugugi mitte. Higi tuli vaid otsa eest pühkida.

Kultuuri nautisin ka Kaiga mõne nädala eest taas Rock Cafes, kus nautisime Bonzo esinemist Jääboileriga, soojendajaks veel uhkelt kaasahaarav Allan Vainola koos "Keldriga". No Bonzo häält ma jumaldan ja Jääboiler viib ehk mõtiskledes minevikku, aga Zetosid sügisel nautisin tuhat korda rohkem. Kas asi oli publikus või vales kohas, kus esineti, ilmselt nüüd on jõudnud selle üle juba kõik asjaosalised mõelda.

Ja kuidas ma saaksin küll ilma korvpallita. Mu exäi oli rahvusvahelise kategooria kohtunik korvpallis...ja tema sünniaastapäeval suundusin oma poja etteasteid vaatama ka rahvusvahelisele võistlusele. Hea oli kohal olla, hea oli lähedal olla ja hea oli endale meelde tuletada, et selle kõigegea peaks ja võiks palju rohkem tegeleda.

Laulmisega on küll nii, et kui hüürgasin koos telestaaridega(kodus) üht enda jaoks armsat ja olulist Olav Ehala laulu, siis mu armas poegiootav kassike Nurr lõi käpad selga. Ja mitu korda. Siis meenus mulle ka meie põhikass Nässu, et kui Kiku nuttis, tormas tema lohutama. Mäletad!?:) Aga koorikutsetele olen ikka avatud. Ja kõigele muule positiivsele, kutsele kontserdile või teatrisse, kevadjazzile,kossu finaalile, kevadreisile Eesti põnevatesse kohtadesse. Eelkõige olen avatud pakkumistele kirjutavale tööle või mõnele vihjele sellest.Aga ootan ka nende kõnesid, kes mingil põhjusel pole mulle tagasi helistanud või kes lihtsalt minu järele igatsevad. Seda polegi ehk nii palju palutud.

Ja täiuslikkusel on ainult siis täpid , kui täpid täppidel tõeliselt omal kohal on.