Sirelililla salasosin

Lummavat lõhna on aiad täis. Eriti teravalt ja endale tundus, et lausa esmakordselt tundsin seda uimastavat lõhna, kui tulin eelmisel pühapäeval sõbra juubelipeolt Järvamaalt. Kiire asjalik sõit läbi sireliõites Eestimaa ühe vana hea sõbraga oli meeldejääv. Aknast libisesid mööda rahvarohked laadad, õitekülluses metsad ja päikesekülluses praev kodumaine kaunis kevadine puhkepäev. Meeltesegaduses unustasin veel oma rahakoti sõbra autosse. Kodukülas oma raskete kottidega kodu poole tuiates, ehmatasingi end kaineks. Nii palju võrratult kauneid sireleid. Õrnalt helelillad ühekordsed õied, šarmantsed topeltõielised tumelillad, pruudikuues valgepitsilised. Ja tegelikult on sireli sorte üle 300 ja ta koduks on Väike-Aasia ja Kagu-Euroopa mäed.

Sireliga aga seostub minul alati mu sünnipäev. Olin ehk 5 aastane, kui emapoolne vanaema tegi mulle vahva peo maal, Munalaskmes. Valgelt valevad sirelioksad, suussulav beseetort ja kingituseks megapopp väike hari, väikesele tüdrukule põranda pühkimiseks. Teised lapsepõlvesünnipäevad olid meil vennaga ikka kahasse, sest kenal ühisel kuupäeval, ainult suvise kuuajase vahega, meil nad olid saatuse poolt kingitud. 15 sünnipäev , aga oli saatuse poolt kurjalt karm ja meeletult kurb. Sellel päeval olin oma kalli venna Andruse matustel. 20 sünnipäev, keskkool seljataga, klassivennad enamuses nõukogude armeest tagasi, vägev loominguline pidu Tiiru Streedi kaminasaalis. 25 sünnipäev, viimast kuud lapseootel öökisin vannitoas, kui hilisõhtul käis roosade roosidega ukse vahel sõbranna, kes mu oli reetnud. Pidu ei olnud. 30 sünnipäev oli juba siin minu Pohlaparadiisis, pikk laud uute ja vanade tuttavatega, lustliku lõõtsa saatel ja õllevahus hõljudes. 35 sünnipäevaks lõikasin oma poolde selga pikad juuksed maha ja otsustasin täiskavanuks hakata. Pidu oli vahvalt kodune ja kohale tulid ikka kõik kallid. 40 sünnipäev oli suur ettevõtmine. P Pidulik Piknik. Kolm telki püsti, lemmikroad mitme päevaga tütrega kahasse valmis hakitud. Dresscodeks olid kübarad. Kingisooviks oli igihaljas aiaehe. Ja oli ikka vahva küll, kuidas autod hakkasid saabuma, kõigepealt tuli nähtavale kübar, siis roosiistik või hõbekadakas kotis. Ilmaga meil ainult ei vedanud. Pidu oli äge, nostalgiahõngu kroonis vana tallinna segamine šampusega, millest švipsis peaga nii mõnigi sai vanu aegu ühiste sõpradega meenutada. Ja ega peoga ei saanud ühe päevaga hakkama. Lõpuks, kui viimasel päeval päike hellitas meid ja kell oli alles 8, käis naabrinaine ütlemas, et aitab nüüd küll, olen teid juba piisavalt välja kannatanud.

Kätte on jõudnud taas üks ümmargune tähtpäev. Küll tegin ka suuri plaane. Idee oli nii hea, et jäin selle saladuslikku võrku kinni. Majandussurutis on aga tigedalt takistav ja vahepeal otsustasin juba täiesti loobuda. Et viiks vanemad õiteehtes kultuuripealinna tütrele külla või läheks ja õõtsuks merel end meie naaberrahvaga lõbustades. Portugali- Eesti jalgpallimatši oleks ju ka põnev jälgida, hääl ära karjuda ja pärast pidulik õhtusöök ainult perele kuskil kaunis kohas teha. Aga ikka on nii, et sünnipäev on see tore võimalus kohtuda heade sõpradega, sugulastega, kellega argipäev enam üldse kokku ei vii. Meenutada möödunut, rääkida tänasest ja unistada homsest. Nii et, kolmapäeval näeme, kes viitsib kohale tulla ja kes mind kalliks peab!:)