Kalamarjast ja kokkuhoiust...

Head uut aastat, kallis rahvas!!!

Loodan, et olete kõik hinges ja õnnelikud, peod peetud värvikalt ja uued sihid silme ees.
Kui väike tagasivaade teha, siis meenutaks ikka värvikirevat uusaastaööd raketituhinas Viljandis, kuhu lubasin suundunda ja nii tegingi ja tagasi üldse ei tahtnud tulla. Kui oleks üks smile nüüd käepärast! Rongkäik liikus läbi eelkesköise Viljandi Männimäelt kesklinna, ikka sinna Viljandi vangla õunaaia poole ja värvi ja pauku sai nautida...ehk rohkemgi kui mujal, kuigi marssimisest, kuna ikka kontsasid ka all ju, sääremarjad tulitasid, aga Hispaania vahuvein parandas kogu füüsilise piina ja KÕIK OLI ÄÄRETULT KAUNIS.

Ja ilutulestik ikka tagasiteel ka ja meie vaimustus võõrast linnast. Aga vahest ongi nii, et võõras pakub sulle midagi palju enamat, kui oma ja tuttav, sõber ja sugulane, õde või vend, naaber või pinginaaber. Mul oli aasta viimastel päevadel tööl kiire, nii et ei jõudnud kahjuks ka Hillari matusele. Ootasime koosolekut, et halbu või häid uudiseid kuulata, et kokkuvõtteid teha, plaane seada, ära saata lahkujaid jne... Ja kuna me...koosolek venis kahepäevaseks, inimesed tulid kohale, raiskasid oma aega, ootasid põnevil, siis juba ärevil ja lõpuks juba magamata, sest ei teadnud ju keegi, mis meid ees ootab. Kas koondamine, sundpuhkus, kinnipanek, misiganes...Aga tegelikult oli kõik väga lihtne, liigagi lihtne ja kõigil teistel peale asjaosaliste naeru nabani...

Majandusnäitajatel poldki nagu midagi häda, ainult et aasta minoorsed noodid ei luba enam kalamarja poest osta ja lastele raamatuid...Jube küll, terve vana-aastaõhtu tuiasin Männimäe Selveris ja otsisin Vetev(w)oolu kalamarja purki taga ja ei leidnudki. Selle lolli jutu peale, oli himu seda ikka kõvasti süüa, ostsin selle eest mõne odavama ja kuna see ikkagi jäi meil proovimata, jätsin oma tütrele külmkappi Viljandisse. Lollilt lojaalsed inimesed, suund enda suunas, keegi ei hinda su pühendumust ega kaotusi, keegi ei too ju mulle tagasi aega. Aega, mida ma pole sõpradega veetnud. Terve Pedasel töötamise aja ei ole mu parimad sõbrad mind peaaegu näinudki. Segased signaalid - et tekitasime aastalõpukoosolekule ka väikese lahkumispeo, lahkuja varus šampanjat, rummi ja kommi ja mina, kuna olin ikka lõpuni ettevalmistamata, ostsin ruttu poest ühe kvaliteetmaiuse. Ja siis...imestavad pilgud, kas keegi teeb välja,kas keegi lahkub, oih, neid väljategijaid on siis üsna mitu jne. jne...

Lollilt lojaalsetele inimestele on kõik lubatud...ka lepingu muudatused. Aga olge rahulikud, seda me ometi tegema ei hakka. Oleme avatud uutele pakkumistele ja väljakutsetele...Täna, jah, lasin ühe "kõik hinnas" Egiptuse reisi lendu, kuna hästi ei sobinud , nii mõnedki asjad...kuigi mul eelmise aasta puhkusest veel kaks nädalat saamata jne...Aga...peale seda viimast tööpäeva vanal aastal...pole i i a l enam miski endine.

Aga Viljandi pakkus meile kohalikku Alpi hõngu, mäest mööda jääd alla liueldes järve äärde, pidi ikka hinge kinni hoidma ja koguaeg silmadega kõike pakutavat nautima, külmas tuulehärmas kalamehi, kahte võrratult kaunist maalähedast kõrvuti paiknevat maja järve kaldal, kohe Männimäe all/taga ja siis ronimist mäkke, lossimäe kivid kõrgustes ja majad, nagu šveitsis, eebenipruun ääristusraam armsatel renoveeritud majadel, liivatatud liustikjää Pikal tänaval ja siis juba ähkides(eks mina ikka olin see ähkija) mäkke, linna...ja aimamine kuhu välja jõuad, sest meil teejuhti pold ju kaasas, too pidutses Keilas. Aga meie matk oli nauditav ja mitmel päeval Eesti mälumängu nautimine ja hea koduse toidu nautimine, nagu ikka. Salatid ja seened, kurgid ja kana, roosa kala ja rosolje(nagu lubasin), šampus ja