Väge värskendamas

Kuna mul eelmise loo ajal arvuti aina nõudis värskendusi, jäi lõpuks mul viimane kord vajutamata ja nii jäidki loos kirjavead parandamata ja lugugi õieti lõpetamata ja pidite leppima drushiga. Mis seal ikka. Minu viga muidugi ja neid kratte ikka kohtan tihti. Aga muidu on vaim värske ja täna ütitasin veidi ka väge värskendada. Lumekirmetis on vaevuaimatav nii linnas kui maal, kuigi kraadid kisuvad miinusesse. Pea on pulki täis ja sügavkülma varutud kraami küll süldi jaoks ja argieluks. Aga kingikott tühi. Olid küll mõned plaanid ja kavatsused, aga rahvast pungil kaubanduskeskused, suur sigin-sagin, tulede sära, meelitused siin ja seal, ajavad pigem pea segamini.

Sel aastal otsustasin, et ei oska ühtegi jõulukaarti. Olen seda, kui püha toimingut aastast aastasse pidanud enda jaoks väga tähtsaks. Ikka istud köögilaua taha, ahjuuksest kumab kuldne soojus, laual küünalderea vahel piparkookide virn, muusikagi ehk mängib...ja muudkui kribad. Ikka häid soove, ikka alustades sõnadega ...Kallis...On adressaat siis vana sõber, klassiõde, täditütar Ameerikas või vana töökaaslane. Iga aastaga jääb vastutulevaid kaarte vähemaks. Selle eest piiksub koguaeg telefon taskus, tuututab jõulusalme ka see, kes kaardi Eesti Posti vahendusel saanud. Ja mida pead siis Sina tegema? Täditütar Bostonist saadab vahest jõulukaardi mulle emaga kahepeale(oma tädile). Jõulukaardiks küll uhke perepilt, mis lausa raamimist nõuab. Eestlased vist niiväga end ei eksponeeri, et fotosalongi kihutavad ja jõulukaardiks pilte perest vorbivad, kuigi mõttel polegi ju viga.Ja mõnelt inimeselt ei tule vastust kunagi. Seekord otsustasingi blogi vahendusel kõiki jõulude puhul tervitada, aga selleni on pisut aega.

Reedel, enne, kui Pärnusse sõitsime, tegime Pedasel ka punaste päkapiku mütsidega soojad ja südamlikud pildid, et klientidele ka pühadetervitus

saata, kui mõne pildi kätte saan, panen siia üles, olgu või teemaks kasvõi kuumav päike Egiptuses.

Umbes kuu tagasi tahtis ema ka vaikset ettepanekut teha, et ärme teegi sel aastal jõulukinke. Ja siis mõtledki, et missiis oleks õigem, kas kallis kink, vajalik asi või ninn-nänn. Täna käisin 4-5kaubanduskeskuses. Läksime otsima majale elektriküünlaid. Värvilisi ribasid, juhtmeid, kellukaid, lampe, misiganes. Reklaami järgi põrutasime Lasnamäele. Ja siis hoiad käes üle 700 kr jõulujuhtmeid. Tõstad ühte karpi ja teist. Riiulid läbi soritud, karbid lahti ja ise asjatad samamoodi. Kuna oli tegemist aia-ehituspoega, oli palju põnevam karges hooviosas uudistada aiakujusid, härmatanud väikseid kivist koeri, konne, öökulle, kasse, tüdrukuid, nii kurbi kui rõõmsaid, käruga mutti ja sisalikke...Lepatriinusid ainult ei leidnud...Selle pean ise ilmselt suvel oma kividele aias maalima. Võibolla polegi nii raske.

Rõõmu valmistasid armsad rohelised küpressid, nii enam-vähem kuuse eest postamendile pista. Sest alati, kui palun väikest kuuske, tuuakse mulle hiidsuur, nii et me ei mahu tuppa ära. Ja kõik teavad meie väikest maja!Kanada kuused punases siidises kingikotis pold ka üldse paha mõte, kui naturaalselt see järgi teha. Ja kauneid lilli jõuluks oli palju, amarüllustest, jõulutähtedest, jõulukaktuseni. Viimase kauni roosa lopsaka õiega ostsin ka endale, mäletan ikka, et mu Munalaskme vanaemal just niisugune toas kasvas. Sest purpurselt punav jõulutäht ehib juba me tuba ja kui oleks minu võimuses, siis võikski nii jääda.Ilma kuuse ja karrata.

Raamatute maailm pingutab ja üllitab hirmsasti, nagu seeni peale vihma. Ajakirjade Kirjastuse superpakkumised ja plaanid ammu juba teada ja täna vähemalt 4-5 raamatupoodi külastades, veendusingi, et olekski pidanud tellima. Aga jah, kuhu? Pole meil ju enam postkontorit. Siis lööd ju lõpuks käega. Kuigi vastupidi, hoogsas majanduslanguses peabki mõõtma neid vahesid ja võrdlema hinnasilte, siis ei jää ise kaotajaks. Aga raamaturiiulid pakkusid üllatavaid virvarr-virnasid ja kauneid kordustrükke ning ahmima panevaid avastusi. Itaalia, millest ma ei saa üle ega ümber ja Jamie Olivier, kelle saadetki oli mahti ainult mõned korrad vaadata. Aga tema nooruslik nakatav entusiasm ja gurmaanluse kõrgem aste, on niiii....kütkestav. Aga panin sellegi raamatu riiulile tagasi. Heidy Tamme kurjustas eile telekas, et tema raamat ei kukkunud hästi välja. Nojah, poolpehmed kaaned, küsimus ja vastus ja uih ja aih, ja mina maailma naba. Nii, nagu küsid, nii ka saad. Musta pori näkku Raua-poisi sules, muretsen endale siis, kui jõulud läbi. Emale mõeldud raamatut otsisin neljast poest ja leidsin alles viimasest, ehk oli alles tulnud. Ei saa siin seda paljastada, aga pehmekaaneline trükk oli pettumus, kuigi ehk sisu humoorikas ja kasulik. Doris Kareva rubiinpunane samet ja aeg endasse süüvimiseks. Kersti Kreismanni soe ja särav sisenemine südamesse. Elulooriiulitelt leiab teisigi üllatusi. Ja Peking ja sport nii väiksemas kui suuremas võtmes.Ja mida sealt siis osta või jätta, enamus hindasid üle 200 või isegi 300 piire ületamas.

Vahelepõikena meenub mulle siinkohal ühe särtsaka müügiinimese telefonikõne, kuna ma Õllesummeril muretsesin endale 99kr Kroonika tellimuse kupongi ja muudkui seda uuenda, ikka 99kr ja 10 nr. Ju ta oli taas läbi. Aga telefoniagendi palk, kurivaim, sõltub ju lepingutest. Ja ju oli mul tuju ka hea, muudkui kuulasin ja kuulasin ja lasin endale rääkida ja rääkida. Pulleritsu Ameerika raamat paneb kohe USAsse sõitma ja ooo, need Prantsuse toidud, muinasjutu jm naljaraamatutest rääkimata. Me jutt oli pikk, otsekorralduse Kroonikale lasin endale pähe määrida, kuigi kohe teadsin, et pank ei asu mul kõrvalmajas ja sinna niitihti ka ei satu. Ja lõpuks nn müügiagent saatis ka mu abikaasale Prantsusmaale terviseid...mul kukkus suu lahti, rääkis ju nii omamehelikult, nagu vana tuttav...Tegelikult, asi proosaline, helistatakse ju kõik ühele inimesele kuuluvad telefoninumbrid valimatult läbi. Ja kui lapsel juhtub ka telefon kaasas olema koolis ja unustatud vaikse peale panna, saab too ka matatunnis häid pakkumisi kuulata. Nii jätsime, nagu kokkulepitult eile hommikul 9.40 kolmele telefonile järjest tuleva kõne , mis algas nr 56...vastu võtmata. Ja üldse ma jõudsingi heale mõttele. Ei, võõrastele kõnedele.

Oma harrastuskoka või koduköögi Lepatriinu maailma Lembehetki pole ka ammu enam täiendanud. "Lõbusalt lambast" on ootamas, kui poeg pildid maitsvast, suud-vett-jooksvast lambaroa seeriast viitsiks arvutisse laadida. Ja jõuluroad ootavad järge. Kuigi midagi väga vaimustavat pole ma välja küll v e e l mõelnud. Aga Rimis maksis roogitud forell 49.90. Patt oleks see ostamata jätta. Aga vara veel. Ja , mis on hind nädalalõpuks või veel edasi???

Käed valutavad siiani Terviseparadiisi massööri käeosavusest. Hõõrus muudkui edasi-tagasi õli, või misiganes sisse ja kurjustas, kas olen kätele midagi määrinud...Et ükskord ikka üks Soome mees oli Vinasoli pannud ja teine hoopis Hobusesalvi ja mis tema käed pidid küll pärast tundma. Kuna massaažiõli ei imendunud mu käenahka, julgesin süüks ainult kütkestavat kadakavanni pakkuda. Kepikõndi ei saa ka süüks panna, sest sinna ma lihtsalt ei jõudnud järgmisel hommikul. Küll aga sööma, kus meie peakokk käskis hoolega vaadata, šnitti võtta, järele teha. Mannapudru oli ausalt kohal, nii nagu meilgi vahel. Singid ja veidi kuivanud juustuviilud ka, omlett ja peekon, kohv ja palju rahvast. Koogike ka, ainus asi , mida meil pole ja sildikesi, seletamaks lahti, mis on mis ja kus.

Sai endast aurugi välja lastud, pisut ehk rohkem, kui vaja, aga tegelikult on kõik täpselt nii, nagu peab.