Hillarile mõeldes

Elu on nii üürike. Lähed hommikul tööle, teed oma päevatoimetusi, annad endast parima. Ja keegi ei aimagi su ümber, et need hetked võivad olla viimased. Kui tõstad kätt kolleegile raadiomaja pikas galeriis. Krabistad kirjutatud teksti mustandi paberipalliks kokku ja viskad prügikasti.Kribad sõbrale meiliboxi ammulubatud lubaduse. Lepid kokku mõned kohtumised.Unustad emale helistamata. Viipad tunnustavalt valvurile valvelauas. Ületad teed, ruttamata...Sest enam pole kuhugi kiiret.

Hillar, meie Keila Gümnaasiumi XXV lennu aju, on lahkunud. Tarkuse ja headuse kehastus. Soojus südames ja silmades. Inimene, kes ei öelnud kunagi kellegile midagi halba. Kellest õhkus väljapeetust ja vääramatut vaimu värskust igas hetkes. Kes oskas alati küsida, kes aga teadis ka alati vastuseid. Kes oli alati esimesena kohal kõikidel meie kokkutulekutel, mis nüüd juba viie aasta kaupa toimusid. Kes õpetas ja armastas lapsi, mitte ainult ajaloo pärast. Kes oli kiindunud maasse, leides õnnestava väljundi koos kaasa Heliga Järvamaal Kurla külas Imavere külje all. Et midagi ise teha ja seada, luua. Ja loomise lumm ei lõppe eal.

Nimetu rohu sahinas

vaikib Jumala nimi

sellelgi õhtul

nagu ta alati vaikinud on

Tuul puudutab põldude piirjoont

vili variseb ja vesi imbub maasse

kust tõuseb kõigi surnute ja elavate rõõm

näed see rohekas leek mis tantsib ta peal

Nüüd praegu ja igavesti

pole mind olnud

ega neid kes olid enne

ega neid kes tulevad pärast

Ma sirutan käe ja usun puudutavat leeki

ja ometi võib see olla vaid sulava maa palavikuvärin

mis mu sõrmisse tõuseb

Sest juba tantsib ta kaugemal see tuli

milles põleb olematuks aeg

ma naaldun tühjusele

ja mu pilk kaob kurba pilku

milles pole mõtet millel pole nime

kuhu kustub

milles vaikib kõik

/Tõnu Õnnepalu/

Ja meie mälestus Sinust, Hillar! Puhka rahus!