Kuidas kasvatada klienti?

Ere päike pillutab oma sügis-talviseid kiiri. Harjumaal lund õieti polegi. Ootan küll hoolega. Ikka krõbedat kargust ja kristalseid jäälilli aknal ja lumekuhilaid akna all. Mis ma siin hõiskan, väljakaevamismured on murtud, kui uus lumetuisk peaks saabuma, sest mees saabus koju. Ootamatult ja pisut varem. Majanduslangus, mis teha.

Plaanisin täna pisut kirjutada klinetidest, kuna töötan ju teenenduses teenindajana. Hiljuti käisin teenenduskursusel, sellest on siin blogis ka juttu olnud. Seal sai ka kursusele kogunetutega arutatud paljudel teemadel ja kahju oli, et ikka aega napib ja mitmed teemad jäid käsitlemata. Ikka räägiti oma muredest, jagati kogemusi, koolitajad andsid suundasid.Et kas klient on ikka alati kuningas ja mismoodi siis ebakõlasid, rahulolematust, probleeme lahendada. Aga ka seda, et me saame ise klienti kasvatada, suunata ja õpetada. Ja selles ei ole midagi imelikku ega eetikavälist.

Iga päev näen, kuidas inimesed ei oska näiteks hommikusöögi rootsi lauas käituda. Juustule asetatud tõstevahend võetakse endale kahvliks ja minivõi kistakse sealsamas laua taga lahti ja visatakse paber laua peale. Laua juures seistakse järjekorras, üksteise õla üle põrnitsedes. Tegelikult peaks liikuma vabalt ümber laua. Kui keegi võtab momendil pudru marmiidist, siis teine võib ju samal ajal kohvi endale võtta. Aga viisakas oleks kohv ikka koos alustassi ja lusikaga ära võtta, mitte neid kuskile ripakile jätta. Hea mõelda, et teenendaja koristab ära lohakile jäetud lusikad laual, linale valgunud moosi või mahakukkunud viineri. Hiljuti nägin esimest korda gruppi venelannasid, kes teetermose kõrvalt võetud teepakiga ikka lauda läksid, mitte ei sahista ega solguta seda kuumas vees laua juures, kuigi selle jaoks on ka taldrik pandud. Aga vahest võtab mõni agar sööja selle lihtsalt laualt kaasa.Kuigi tarvikud söömiseks asetsevad kindlas kohas laua otsal, taldrikud, kausid, munapeekrid, noad-kahvlid. Ja milleks jogurti lusikat lusikakorvist võtta, kui teetassist saab ka. See on meie lastetuba ja kasvatus või pigem ehk harimatus. Kuigi mina pean eestlast küll toidukultuuris harituks, lapsed söövad juba lasteaias maast madalast noa ja kahvliga. Kui tõused laua tagant, asetad tooli paika. Kui ise oled endale toidu võtnud, viid ka oma mustad nõud ära. Laua taga sööd nii, et laud ei jää itaallaste kombel sodiseks ja saiapuruseks. Lauaalusest rääkimata.

Eestlane reisib palju ja jõukamad kasutavad kindlasti niisuguseid pakette, kus "kõik on hinnas". Sel juhul tõepoolest sööki ja jooki on rikkalikult ja kelnerid jooksevad muudkui uut ja värskemat lauale tuues, nõusid pidevalt koristades, kõike täiendades. Meil on arvestatud hommikuks näiteks klaas mahla ja poolteist tassi kohvi inimese kohta. Ja kui inimene ikka juba kolmandat, neljandat korda kohvitermose juures pumpab, no andke andeks, ma nimetan seda ahnuseks. Koolitustel käivad inimesed sageli enda eest ise ei maksa. Kõike ikka tuleb täie rauaga tarbida. Ja nipsata teenendajale, kas kurki ja tomatit juurde ei toodagi. Seda nähvamist kliendi poolt kuuleb ikka päris tihti. Viisakusest ja eestlase tagasihoidlikkusest ei saa rääkidagi.

Me oleme seda teed läinud, et lõunasöögil tõstame kliendile ise salatit ka, sest mõni upsakas proua arvab, et ta võib terve taldriku endale täis tõsta, kuigi ette on nähtud ikka kindlad grammid. Ei tehta ju tonnide viisi, ootuses, et äkki süüakse ära või hoopiski võibolla jääb puudu. Võetakse inimeste arv ja tehakse arvutil matemaatiline tehe, nii lihtne see ongi. Hea juhtum oli, saal oli täis sotsiaaltöötajaid, kui su seljataga seisab veel 60 nägu, siis sa ei kühvelda endale nii nagu oleks liivakastis liivamänge mängimas. Ja siis need viimased kümme, kes ilma jäävad, mõnitavad teenendajat terve järjekorras seismise aja. Kommenteerides, halisedes, õiendades, ülbates, sõna otseses mõttes.Mind on küll kasvatatud nii, et pead vaatama, et ikka teistele ka jätkub.

Teine teema on massiline laudade kokku lükkamine. Ju kui laud juba kaetud, siis läheb kogu kate segamini. Või istutakse hoopis leivataldriku taha, siis nuga ja kahvel vastupidi inimese ees ja küll ta siis nuputab, mismoodi ja kuidas sööma hakata. Laua kate tehakse söögiriistad väljapoolt sissepoole. Kui esimeseks toiduks on salat, siis külma toidu jaoks mõeldud kahvel ja nuga on praekahvlist-noast väljapool. Ja nii lihtne see ongi, desserdilusikas või kahvel on tavaliselt tadlriku ees ja ei midagi keerulist. Seda ei pea kõrges koolis õppima. Ma puutun inimeste lollusega pea iga päev kokku, et see üllatab aina enam ja enam. Ja siis sa pead seda sama inimest veel armastama...Ligimesearmastus...

Viimane fiasko oli kui üks proua, kellel tähtis amet, nimelt kohtutäitur, palus karpe, et salateid kaasa endale pakkida. Sujuvalt läksid karpi ka peoga haaratud teepakid karbist. Vot nii!Nagu nõukaajal.

Suvel käisin päevakruiisil Helsingis. Laeva rootsi lauas ei märganud ma küll mingit mõtetut sodimist ja vale käitumist. Need , kes olid esimest korda, neid sõbralikud kaasmaalased aitasid. Kuigi laevade rootsi lauas söömisest on ka kuuldud legende. Kui ka kõik kotti topitakse ja anekdoot räägib, et kelner pakkus uksel lahkuvale ahnitsejale kastet ka kotti topitud praele lisaks.Muidu ju pisut kuiv süüa.

Jõuluaeg läheneb, ikka ihkaks headust ja lahkust. Avame siis endas peidusoleva, märkame üksteist, abistame, hoolime.