Südantsoojendavalt Saaremaal

Saaremaa on alati inimeste hulgas elevust, erutust ja uudishimu tekitanud. Kauge ja nii kättesaamatuna tunduv meie oma kodusaar, armsa kohaliku rahvaga, kes kena murrakut kõnelevad, mere, kadaka ja õllega. Ja elu kulgeb "mandril" ju oma rada ja iga päev saarele ei sõida, kui sul just seal vend ei ela või komandeering ei vii. Kuna mu armas tütar kinkis mulle Suvegurmee piletid Kuressaarde, siis olime lausa rõõmuga kohustatud peale Varemurru jaanirallit end valmis seadma ja kotid pakkima ja Virtsu kihutama. Missiis, et väsimus puuris meeli ja kodune elu oli liga-loga, malts aiamaal vohas, koer kurbusest muremust ja mis seal salata, varemurru möllust kehva logistika tõttu kõrvale jäänud Tšehhist naasnud poeg, õnnetumast õnnetum. Ülikehva toidu ja kõva põranda peal magamiskotis magades Brnos, võis ju lapseke ometi unistada ema tehtud pannkookidest, vorstikastest, pastast, kartuli-ja mannapudrust. Need olid esimesed kodused nämmid toidud, mis talle meelde tulid.

Aga elu on karm ja kiire. Poja jäi koju tudule, tütar põrutas Pedasele tööle ja meie navi seadistades kihutasime Virtsu. Aastate möödudes on ka autod kiiremad ja uhkemad, jõudsime lausa tund aega varem. Ergutav espresso ja kosutav kiluleib kohalikus väikses puhvet-kohvikus ja "navi-tüdruk" ütles nii humoorikalt, "sõida praamile". Laisad , nagu me olime, istusime Bella Vista baaris kohalikku lehte uudistades ja vaikset merd ja veesinas kõikuvat praami aeglast liikumist vaadates. Kuivastus vajutasime gaasi ja värskendasime mälu ja tervitasime rõõmsalt Muhu saart. Ja kõik teed viivad ju Muhusse Koguva külla. Mis eesti kirjandus oleks Smuulita? Ja Saaremaa korrastatud Koguvata? Giidiks oli sõbralik, veidi külmetunud tütarlaps, lahkelt seletades jutustas ta Smuuli ja ka kogu Muhu perede sugupuudest. Huvitavatest tööriistadest rehe all, rahvariiete oranži päritolust ja hr Vaga pritspumbast. Käest kinni kaasaga kiviaedade vahel jalutada oli mõnus, kuigi minu ülikorisev kõht näitas üsna hädiseid märke, et midagi on väga korrast ära. Valisime pisut saare dolomiidist meeneid perele ja sõpradele, võtmehoidjaid ja sügavkülma viinapitse ja siis sattusime üllatuslikult Kunstitalli. Hämmastavalt malbe džäss, imeõrn kohviaroom ja mahe valgus. Ja siis, pidin pikali kukkuma. Omaarvates leidsin meie juubilarist firma omanikule kingi. Lauajupi peale maalitud roosid, Torrese Grand Coronase pudel ja ülikõrged siletod, kust just välja astunud sihvakas säär, laisalt visatud siidine kangas ja sõnum - see oled just sina: naistemees, südamete vallutaja, karm ja kirglik, samas lihtsalt inimene, oma vigadega. Aga ostusoov kadus üsna ruttu, kui 449 euri kroonideks arvestasin, ma õnneks või kahjuks ei saa nii palju isegi mitte palka...

Tee üle väikese väina oli nostalgiline. Aastate eest käisin, young and sillyna, Orissaares komandeeringus ja mitte ainult üks kord. Kosutasime minu haigelt korisevat kõhtu Valge Varese Trahteris mõnusalt suurte koduste praadidega ja korra hing kutsus jalutama Orissaare kooli taha aeda ja internaadini välja ja mälestused, mälestused, millega Ivot koguaeg üle külvasin. Aga ähvardav vihmapilv rikkus meie Maasilinna otsingud, algul ei leidnud õiget teeotsa, siis oli taevas tumesinine....Seal päikese käes, Maasi linnuse varemete kohal ,kirjutasin ma oma esimese loo. Kui Tiiru Streedi keldrist "arhiivist" selle üles ka veel leiaks, oleks tip.top.

Turist liigub ikka kindlat rada mööda Saaremaad, nii läksime meiegi Kaali kraatrit uudistama.Mind lummas kohaliku ärimehe äriprojekt trahtri ja keskuse kivisülemi näol, kodune ja maitsekas, heast stiilist rääkimata. Aga kohv oli nii kehva, et oleks pidanud ikka vaadist Saaremaa õlut laskma lasta. Oleks ma teadnud, et see jääbki mulle ainukeseks hetkeks, kui saare õlut näen?! Kus ma pidin teadma, et pankrot on sealt ka tuulena läbi puhunud.

Edasi ootas meid juba suvine Kuressaare, pubide terrassid täis lärmavaid soomlasi, nagu tasuta kaasaanne sinu kodusel eksootikal.Leidisme kiiresti oma hotelli, armsa, vanaaegse, samas niiiii kaasaegse. Pakkisime asjad lahti ja kiirustasime enne kontserdit linna peale. Tänavanurgad olid tuttavad ja südantsoojendavalt klõpsutasin pilte lilleamplitest, kirikust ja silmahakkavast, meeleliselt ja emotsioonirikkast. Õhtuks ostsime endale hea šampuse ja viinamarju ja veidi varustasime end saare hea leivaga ja tulutult otsisime saare õlut, aga kuna jalka finaal oli veel olemata, siis tuttavas saku sinises särgis reklaamis tütarlaps lahkelt carlsbergi õlut, tegime keele kesvaseks ja panime mõne pudeli koos pikukestega(mida Lille armastas teha) korvi. Siis kiirustasime hotelli end kontserdiks valmis seadma. Unustades täiesti sularahaautomaadist cashi võtta.

Südantliigutav tunnike hotellis veedetud , kiirustasime varakult linnuseparki, jälle jäi tee peale Lossi hotell, kus vanasti komandeeringu ajal ööbisin, jälle sain jahvatada ja jahvatada, et näe olin siis siin ja siis seal...Tulipunaste pargirooside ees tegin ka oma punase konterdirüüga paar pilti, sest oma beibe rohelise suvekostüümi(mees just seda arvabki, et ma olen ilge beib, mis siis et paksuke, aga ikkagi oma ja armas)olin vahetanud eelmise suve hiti - punase vastu. Nagu Hele Kõre Õnnes, mis siis et 10 korda suurem...

Kontserdipaigalt kostsid Rannapi närvilised klimberdused ja siis tuli välja, et olime nii kiirelt rutates peaaegu esimesed ja siis me juba ju teadsime, et cashi oli meil kahe rahakoti peale 81 eeku. Ja suvegurmee vapustav menüü:Hiidkrevetid pambusvardas,Tilaapiafilee,Anšoovise toorjuustu romb hernevõrsega,Brie juust füüseliga, Seavälisfilee liblikas konjakivõiga röstitud kartuliga, Creme brulee korvike vaarikaga, Maasika melbakastmega kookosmousee... jääb vaid unistuseks, meie oma vea tõttu. Aga kuna suvisest pööripäevast hoolimata oli õhus pisut , nagu talve, klappisime kenasti endale väikse hõrgu roosa veini, mida gurmeeliku kontserdi ajal nautisime.

Tšellokvartett C-jam oli joovastav oma poptöötluste, tibukollaste fliiside ja kelmikate ilmetega. Rannap oli jutukas ja lennukas klaveri taga , nagu ikka. Maarja, sensuaalne ja kajakalendu sinitaevas peatav, Arno üllatuslik ja liveband ja kõigi kokkumäng, lihtsalt nauditav. Maarja suutis külmast hoolimata rahva kaasa laulma ja sõrmu nipsutama panna ja preemiaks saime ka paar lisalugu ja kaasa laulda , nii et hingetorus oli vähemalt sooja tunda.

Kuna me hotell oli hästi lähedal, lausa jooksime oma armsasse tuppa, soojendasime üksteist jõuliselt hõõrudes ja hüpates ja loobusime alla lounge jägermeistrile minemast. Nillisime oma vanniveest jahtumast võetud šampat ja nälga üritasime suurte tumedate viinamarjadega peletada. Varemurru väss kehas, uinusime peagi...kuni äkki kuulen uksepauke ja hääli ja Maarja kõlavat häält oma ukse taga... Afterparty oli vist läbi saanud. Ja nii tuli temagi hotelli puhkama.
Hommikul hommikusöögilauas mängis Maarja plaat, aga kuna ta tellis tagasihoidlikult oma hommikuäratuse tuppa, siis elav esitus jäi ära. Kuna ööseks jäi nälg meid närima, siis hommikul maiustasime praemuna, munapudru ja peekoni ja külmavaliku ja puuvilja ja rullbiiskviidiga ja oh seda imet, siingi superhotellis olid teenendajad nii rumalad, et keiju oli karbiga laual.... Peab vist Bossi Saaremaale Suvekontserdile Arensburgi komandeerima, aga unistagu edasi....

Edasi kosutasime end mõnusalt basseinis, saunas, mullivannis ja kiirustades värskete, kuid õnnelikena hotellist lahkudes, oli niiiii kahju, et see armas "valgete inimeste" privaataeg nii lühikeseks jäi.

Edasi suundusime , nagu ikka vanadel jalajälgedel, Tehumardi, luikede võrratu valgus akvamariini värvi merel ja igatsus kadakate vahel, et siia jääks kohe kauaks, küpsetaks lõkkel vorsti(kuigi selles mõttes, pole ma niiväga lõkke-inimene), paneks telgi üles või vallutaks kämpingu ja tunneks end vaba ja õnnelikuna Eesti suves.

Lõunasöögiks kihutasime taas Saare pealinna ja otsisime nostalgiahõngulisena Veski üles. Mundris tuhvlid erinevate lisanditega, kuumavalt põletav päike, tujukas tuul ja lärmavad sommid olid meie lõunase tunni pärisosaks tuuliku kõrgemal välisterrassil.Mees pisut tülpinud ja närviline, suundusime edasi Pädastesse. Sinna lasti ka õnneks pangaarvet ette näitamata ja mis seal salata, tee Pädastesse nägi välja, nagu tee Pedasele, vahet suurt polnud, auk augus kinni, nii et meie punane Kiisu nuttis nendes kapitalismi kiiva kaded´use kateldes. Helikopteri platsi kiige kõrval nägin ka ära, järgmine kord tuleb sinna sellega lennata!!!!Hea nali, ah?

Kodutee oli kurb, sest hing igatses ju aina rohkem, aga Pedasel meie armsa Kadri musikaalne sünnipäev oli väsimusest hoolimata superhea, sest sinna meid just oodati ja sinna me õnnelikuna ka kihutasime. Karaoke oli hea mõte. Jah, sellega on võimalik oma mark täis teha, aga arenesime ja õppisime minutitega ja oleks aega ja jõudu olnud, oleks võinud Pedase Laulupidu kesta päevi.

Ja kui nüüd veel keegi ei tea, siis Suur Suvi on Eestimaale jõudnud, oma üllatuste, päikesekitsikuse, tuuleiilide, vihmasagarate ja Elule Avatud Inimestega.

Kohtume ...kuskil ikka!!!