Nagu ka vaev ja vajadus muuta vaikus peegelduseks.

Vaikus võib kõnelda vahest päris palju. Kui palju me vaikuses püsida suudame ja saame, on iseasi. Viimaste päevade märksõnaks on kiirus. Kiirus mõtetes, aja planeerimises, asjatoimetustes ja tunnetes. Kõigile on sind vaja, nõu ja jõuga aidata, tundega toetada. Ise olen üsna laiali siin maailma peal nendel hetkedel olnud ega suuda praegugi end koguda.

Mees jõudis rõõmsalt koju, kohe oli vaja enne asjade lahti pakkimist muti juurde tuur teha. See teadmine, lõikas mind terava noaga. Kiirustasin küll koju, aga lõpuks tuli tööl ikka kõik nii välja, et tegime koos paarilisega kõik lõpuni ja kodu pidi olema teisejärguline ja ootama, nagu alati. Ja loota, et "mehed" suitsukanasalati ise valmis teevad, oli asjata. Aga mul käis see kähku, grill-lihad valmispakendist ahju - moodne õhtusöök. Veidike sünnipäeva šampust ja maiust suhu.Ja vastuvõtt tundus täiuslik ja mille üle siin ikka nuriseda. Hommikul vara-vara üles, kuigi hilja-hilja sai voodi, töine päev täis riukaid ja töisi lähenemist asjale, aga mitte ka enda unustamist. Nii sai kaaslane emexit tervitatud ja mina juuksurit.

Õhtuks ootasin oma kaht Päikest. Tütart ja Rutit. Kana ahju, risoto pannile, salatit ka ja mõnus kohtune õhkkond sünnipäeva järellainetusena üllatuslike kinkidega. Tütreke , armsake, ulatas ümbriku, uurisin kaarti seal sees, panin ümbrikku tagasi...olin vist nii eemaloleva näoga, kui Kiku avastas, et põhikink oli ümbrikust välja jäänud, Brüsselisgi tiiru ära teinud. Ja siis ta teatas rõõmsalt, et noh, piletid Rannapile ja Maarjale, kas sulle ikka nad meeldivad,Suvegurmeele, aga kontsert toimub Kuressaares. Ja kui ma seni polnud veel ärganud, sain nüüd küll silmad suureks. Saaremaa???Ivo käis viimati, kui Kiku oli 7 ja Karl Marten veel ei käinud. Kiire, üliarmas trip koos pere ja vanaemaga, kihutasime tuutuga 10-sele praamile, jõudsime Muhust Tehumardini ja õnnelikult õhtuks Kõmmastesse tagasi, feta juustu maiustama(mida vanaema siiani meenutab, aga sellist pole enam saanud) viinamarjade ja saare õllega. Mina käisin siisiki hiljem ka, Kristini algkooli lõpureis, kuna õpetaja Merle oli Saaremaalt pärit, üsna traditsiooniline, aga väga mõnus reis oli. Ja nüüd siis.....Nii vahva. On sellel tüdrukul ikka ideed, südamest läbi puurivad ja täpsed!
Ruti, tuulepeake, oli kingi linna jätnud ja röövis emalt õnnekividega kaelakee, mida tänaseni kaelas kandsin, magasin ja ei tundnudki kee raskust kaelal, kuni hommikuni, kui pidin tööle minema ja hakkasin kaelast ära rebima, unustades, et nendel on haak ja tõmbasin nad katki, mitte lootusetult ehk homseks voolib mees nendest mulle käevõru uue kinnitusega.Ja õnn on taas me õuel.
Pühapäeva õhtuks kihutasime navi juhatamisel, küll oli tüütu tegelane, Raplasse Kahe Kuninga kontserdile. Pisarad, mida olin varahommikul valanud, neelas roosakas-oranž päikeseloojang endasse. Sal-Saller oli vitaalne ja täpne ja musikaalne, nagu alati. Lavalt hõngus peale tunnete ehtsuse ka proffesionialismi. Ja helesinine taevas me kohal ja vaikuse peegeldus kõneles suve algusest kõikjal. Inimeste tarkades tunnetes ja siirastes silmades. Hapukapsa lõhna kõrbelõpu aim pani kahetsema, et õhtusöök vahele jäi, aga mis sest, kilod kahanegu, et suve tippürituste jaoks valitud rõivastesse mahtuda.

Riieterallist mitmel päeval, kuid isegi õnnestunult, ma ei kirjuta. Liid jõudsime ka õnnitlema veidike enne sünnipäeva lõppu.Pojalt tulid kaugustest ka ikka lõpuks rõõmsad sms-d. Missiis, et ööd ja päevad sassis, ja kohalikud toidud kehvad ja sellegipoolest võita on ju ülihea ja kui ka kaotatakse, on ikka teadmine, et tähtis on osavõtt, pool võitu.

Tiidu juurde sain mehe ka viia rahunema. Ikka liha ja õlut ja viina ja juba hakkas halb. Telefon muudkui helises. Kõik uurisid järjest, kas tulen Varemurdu või miks ei tule Varemurdu.?Eks üks kord võiks mõni pidu ka ilma Pilleta olla! Aga Tiidu pool veeeeel üks õhtu istuda, kus ma tunneksin ainult Rannot ja Maiut ja Alibi Priitu, kes mu tütart selle aasta Jõhvikaks nimetas. Nojah, kulla Alibi rahvas, teie Jõhvikas on vanadel armsatel radadel ja tassige oma raskeid taldrikuid ise ja las nõme nõudepesumutt käib mõnele järgmisele neiule närvidele.

Ontliku töökaaslase organiseeritud puhkus tundusgi käes olevat, sest Pedase minu teeneid ei vajanud ja kihutasime Pärnu, et veel kinkisid valida ja spas oma väsinud valutavale kehale turgutust anda.Kaunis seelik ootas mind poeseinal ja kui just kingivaliku poolfinaali olin jõudnud, kuulsin, et juuksur suutis Kiku pea ära rikkuda ja et ta nutab kummuli voodil. Olin kui halvatud. No mida?Kuidas see küll võimalik on? Ja mina siin kaugustes lohutavat last mitte lohutades...

Ostame siis homme kübara või salli või moodu nokatsi õhtuks ja peale jaani läheme tippsalongi juustekiirabisse. Nojah, eks see on minu süü ka, sest linna juuksurisse helistades, teatas telefon mulle, et rahvusvahelist kõnet valides, valige 2 o-i ette ja nii ma aru saingi, et juuksur on välismaal. Ja kergemat teed minnes kukkusime ämbrisse. Kusjuures kell tiksub juba öötundi, suutsin täna isegi Pedase appikutsele vastata, seal mõned salatid hakkida ja direktoriga kahasse sööki valmistada väiksele hilisele grupile, kuna Maips ja Kati juba Varemurdu appi põrutasid. Ja nüüd olen femmest ja siit ja sealt soengutrende uurinud, sest, kui täna olin kokk, siis homme hakkan juuksuriks....Ja Päike tõuseb taas...´

Ja minu südamel on kuldne päev. Parim päev, kui päike äratab hommikusse ja hinges on teadmine, et kõik kõige parem on veel ees...