Kamast, kaanidest ja kannatlikkusest

Teate vanasõna, kes kannnatab, see kaua elab.Kannatad inimliku lolluse välja,kannatad valetamise välja, halva kohtlemise ja sarkastilised märkused. Kamandamise, õiendamise, tujutud inimesed,valu, rahatuse, viletsuse...misiganes, kõik kannatad välja. Viimse piirini. Ja kus on siis õieti piir???
Eile tööl olles, veeres kõik omasoodu ja üsna sõbralikus meeleolus, kui hr. Boss kõigepealt avastas hommikusöögi laua pealt karbis Keiju paki, teate, me kutsume seda võiks. Kuna meie arvates oli minivõi otsa saanud, panin kenasti karbi keijukest taldriku peale, noa kenasti kõrvale ja keegi ei tulnud klientidest kaeblema, et võid ei ole või ei saa kätte. Mismoodi seda karbist ikka võetakse? Lihtsalt, noaga, nagu kodus. Et niimoodi visatakse ainult sigadele ette!!!??? Ja sain sajatuste ja õiendamise osaliseks ja pime-kanaks ka veel, sest täiskast minivõid oli kusagil täitsa olemas. Sorry, tõesti, ei leidnud. Aga , mis sellel võikarbil viga oli? Oleks pidanud taldriku peale ümber lööma! Tõliselt tohman teenendaja.
Ja et hea tuju mitte ei saaks püsida, avastas hr. Boss laualt kama kausi. "MA KEELAN SEDA LAUALE PANNA!!!!!!!" Ja seda tooni te kuulda ei taha. Kama - meiL EESTIS peaaegu rahvussöök. Imre Kose valmistab kamamaiust vabariigi aastapäevaks. Dimitri Demjanov müüb Glorias uhke eestipärase magustoidu kamast 200 krooniga, Imre Sooäär promob Pädastes kamat, kui tervisejahu. Teate üldse , millest kama koosneb? Rukis, hernes, oder...ja nisu või uba. Mis see neljas on, uurige paki pealt välja. Aga meie kena algatust, et mitmekesistada hommikusöögilauda /Kiirelt tumeneva banaaniga seda valikut ju laiendame/ võeti, kui kuritegu. Nägime seda ju Kopra talus, seal oli veel igavesti vahva kolme kausiga alus, müsli ja helbed ka ja sealt selle idee näppasimegi ja kama niikuinii majas, kuna äkki on projektidesse ilmunud tervistavad energiapausid kamajoogiga. Ja keefir - kõhu sõber, kättesaadav igast poest või kaubalaost. Aga ei, meie hr Boss keeldub meid keefiriga varustamast. Nii kirjutaski peakokk isiklikult musta rasvase vildikaga kamakausi kile peale, mitte lauale panna! Et oleks arusaadav!!!
Tööisu kaob niisuguse hetke peale ära. Näitad kena initsiatiivi ja saad puuga pähe ja hetke pärast poleks , nagu midagi katki.Käib nõme nali ja iroonitsemine, mille iganes üle. Omaarvates oled endast 300% andnud ja sulle lihtsalt lajatatakse valusalt.Hellakene, arvate. Või lihtsalt oskamatu töötaja.
Ja siis tuled valutava meele ja jalgadega koju, et blogisse see nõmedus kõik välja valada. Sest hakkab ju kergem, kuigi muuta ei saa midagi. Või siiski, määrid kaanide süljenäärme ekstraktiga oma hellad kohad kokku ja hakkad lugema ankeeti, mille juhataja sõbralikult täna ulatas, kus on palju, palju küsimusi reas - töörahulolust. Liigume sammu päikesele lähemale. Hakkame allakäiku päästma, laialijooksmist, inimeste pettumust, rahulolematust...Ja oleme varsti kõik taas õnnelikud!