Kirgede torm

Kevadine päike kuldab ka kodust Eestit, aga mõeldes paaniliselt sellest, millest taas kirjutada ilma mureheiet heietamata ja ega koguaeg ei pea inimesel ju mure südamel olema...Otsustasin meenutada oma sügisoranži reisi Hispaaniasse, saatjaks oma elukaaslasele, kes on rekkajuht...
Juba see, et saad üle öö ja läbi uskumatu ootamatuse Eestist minema, selja taha jättes rutiiniks muutunud töö, on medalit väärt.Sirutad jalad armatuurile ja väljudes Eestist paar tundi jahvatad Pedase piinadest.Aga pimenev salapärane Läti vahetab peas juba teemat ja võimalik on mõelda ja rääkida millegist muust.Lõpetame öösel kolme ajal oma eelmise aasta lemmikus" kiviaias" Leedus.Ja edasi kulgeme läbi Leedu ja Poola nende köögi ahvatlusi proovides. Ikka seeni sealihaga, minu gurmaanluse algus ja tipp.Ja kunagi ei pea teeäärses pakutavas toidus pettuma. Ja vaadates taas hetk tagasi pilte reisilt , jäi ikkagi õhku igatsus Saksamaa järele. Vabade hetkede argiseepi "Kirgede torm" üle 300-seerialist hotelli elu vaadates, tiksub diivanil südamega koos kutse sinna kodusesse külasse, meele järgi mõnusasse hotelli, vahvalt segastesse suhetesse...Saksamaa kiirteedel vihmas kihutades või tundide kaupa "staudes" passides jäi vastupandamatu igatsus seriaali looduspiltidesse, majakestesse orgudes, kirikutornid tipnevas kõrval, pisut kaugele. Ja sellest oli kahju. See peab jääma uueks väljakutseks.
Aga Prantsusmaa pakkus see eest päikselist avarust, orge ja mägesid, need vallutasid sekund sekundis meeli, et hetkegi tukkuda pole mahti ja ega ei raatsikski. Murtudroosad katuserivid, majad iidsed ja kivised, nagu Zorro filmist. Võlvid ja palmid ja viimamarjade sirged lõputud read. Ja mõned majad on nagu lossid või kindlused, suursugused ja kutsuvad. Möödudes kiirelt neist, mõtisklen minutiks, kes nendes küll elavad. Veinitootjad, põllupidajad, kaupmehed või mõned tavalised inimesed:õpetajad,arstid , politseinikud. Mis siin maal võib üldse olla tavaline amet? Ei oska aimatagi. Lossis elamine võib ju ka esiisade pärandatut tähendada, aga elu ise kaasaegne olla.
Ja aina rohkem hakkab minema mägisemaks, kaugelt Pürenee lumised tipud kutsumas. Tuul küpressi latvu painutav. Ja kauguste kutsest saabki äkki kõrguste kutse. Muidugi ma tean, et ma kardan kõrgust, aga seletada on seda raske, sest õõnes tunne ja õud ei jäta sind hetkekski maha. Ja alla vaadata on jube. Ja auto on kõrge.Ja piirded tunduvad tühised. Ise veel tühisem seal sees.Ja kõige kiuste jõuame õnnelikult Hipsaaniasse.Kõrguseidki on õnnelikuna juba võimalik paremini trotsida, kuigi see on jutuks hea küll või praegu tagantjärgi tarkus. Leiame läbi seikluste ka oma sihtkoha Rubi linnakese Barcelona külje all, teadmata tol hetkel seda õndsust, et saame seal imearmsas linnas veeta pea viis päeva. Tänu juhuste kokkulangemisele, et on püha (1.nov.) ja sellele järgnevale reedele ei suuda Belgia Tom ühtegi tööd leida. Ja nii me õnnelik puhkus saab krooni. Aga sellest juba järgmine kord, sest tänane lahtikirjutamine tundub nii hädine ja endalegi võõras ja sõnad ja teemad on otsitud, nii et mõnel teisel päeal alustan ehk uuesti...
Ja Aita Kivi aitab lõpetada: Päikese uinumiseelne tund
tüvesidpidi on hele
mändidelt okkarohelist und
libiseb laugudele
----------------------------
Silmades suriseb ime
vahe rohetav kiir
maa meie taga on pime
õhetab silmapiir