Nüüd ma tean, miks meie 30a juubeli kokkutulek keskkooli lõpetamisest, nii naerune, siiras ja vahetu oli. Sest see ei kordu enam kunagi. Mitte iial ei saa me enam niimoodi naeruhimulistena ja õnnelikena kokku, kui Sind enam meiega pole, kallis Brahms. Sinu ootamatu lahkumine juba 4 kuud tagasi pani minu, kui sõnasepa täiesti lukku. Kurva sõnumi edastajana teistele olin nii katki, et ei suutnud isegi Sinuga hüvasti jätma tulla. Ja kirjutada suudan sellest alles nüüd, sest see on mu kohustus.
50 väga ehedalt ja kirglikult elatud aastat peaks olema kõigile teenäitajaks. Kuigi õppisime keskkoolis koos ainult kaks aastat(seda me mõtlesime klassikaaslastega alles hiljem, sest meil polnud sellest aimugi, arvasime, et oled koguaeg meiega olnud), kuigi me peale kooli kohtusime tavaliselt üle mitme aasta, mitte iga päev. Aga alati olid Sa esimesena kohal. Sa ei puudunud kunagi. Alati olid Sul sõnad omas kohas ja puudujatele armu ei antud. Sa olid alati olemas. Ka Keila kooli suurtel kokkutulekutel. See näitab, et koolil ja klassikaaslastel oli Sinu jaoks tähendus. Sa hindasid seda ja pidasid kohtumist väga tähtsaks.
Kohtusin Sinuga viimati peale meie 2012a juubelikokkutulekut 2013 a suvel veel kord, mina oma töökohas Pedase Hotellis, Sina oma Kernu valla sädeinimesena suvepäevi pidamas. Ikka nalja ja naeru ja lusti ja isetegevust ja samas suurt ja sooja liidrit nägin ma seal. Heameel, et käisid hüvasti jätmas. Samas, mida see teadmine mulle praegu annab. Aga annabki selle hüvastijätu puudutuse, samas ka kindluse, et nüüd valvad Sina seal üleval Ene, Antsu ja Otiga koos meie järele.
Hüvasti, kallis Brahms (kuigi kodukandis Sind Bahhiks kutsuti)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar