Muljed mälestuste mosaiigist

Loomaaeda, kui lapsed suured

 Millal te viimati loomaaias käisite!? Siis, kui lapsed väiksed olid, kui tuli neid süles tassida ja opatada, et jääkarupoiss ikka paremini nähtav oleks ja tiigri kollatriibuline rippuv saba. Kui friikartulilõhn toiduputkade ümber oli väga tähtis ja oluline oli pikk looklev järjekord seal ära seista, et kõhtu kosutada. Sellest ajast on palju möödas. Loomaaed on laienenud tublilt Õismäe külje alla. On silmale palju kaunist ja läbimõeldud haljastust, palju põnevaid põlisasukaid ja toredaid uustulnukaid. Kena pühapäeva võib seal käest kinni hoides veeta ka abikaasaga, kellega paarkümmend aastat kõrvuti kulgetud. Soovitan soojalt!

Maailmast, mida me enda kõrval ei märka

Maaja, Hele-Riin ja Kristin

Hingeminev tantsuhetk

Kogukonnateatri trupp ja korraldajad Rätsepa talus augustis 2013

Ma kuulen päris hästi ja räägin kõva häälega, näen kaugele teravalt ja viimane aasta kasutan lugemiseks prille. Mulle meeldib vahel oma lemmikmuusikat kuulata väga valjult, siis on elamus nagu täiuslikum. Vahel kargan ka ennast häbenemata püsti ja löön selle muusika saatel üksi tantsu. Olen harjunud sellega, et kui kõnetan kedagi, saan häälega vastuse ja olen seda kuidagi väga loomulikult eeldanud tarbides elamisväärseks olemiseks vajaminevat olmet. Ja nii ei märkagi enamasti argihetkes, et meie kõrval on ka teistsugused inimesed. Noored naised ja mehed, kes ei kuule, kas sünnist saati või on jäänud kuulmisest ilma mõne haiguse tõttu lapseeas ja kes suhtlevad omavahel viipekeeles. Mida me teame nende argielust, üldse nende maailmast!?

Kolm noort ülikooli lõpetanut, kes kuuluvad ühte sõpruskonda, soovides teha midagi erilist ja uut, lõid "Kogukonnateatri kurtidele". Kultuurikorraldaja Kristin Viljamaa, viipekeeletõlk Hele-Riin Karring ja näitleja Maaja Hallik ühendasid oma jõud. Projekti peaeesmärk oli kogukonnateatri meetodi kaudu anda kurtidele noortele võimalus väljendada enda jaoks olulisi teemasid ja läbi improvisatsiooniliste teatrivahendite luua lavastus, mida näidatakse ka avalikkusele. Nii toimuski Harjumaal, Padise vallas, Harju-Risti külas, Rätsepa talus peale nädalast teatrilaagrit väga huvitav etendus "Hääletu maailma hääled". Kuidas käib kurt noor tööd otsimas või arsti juures, millised võimalused on tal elada tavapärast elu, nagu kuuljal. Huvitavas avatud suhtlusega õhustikus esitasid noored teatrihuvilised stseene, mis neid puudutasid ja mida taheti kuuljatele näidata. Vahepeal etendusstseenid peatati, et nende üle viipekeeletõlgi vahendusel elavalt arutleda. Kõige ehedama emotsiooni andis kurtide noorte särtsakas tants. Et, kuidas saab tantsida, kui ei kuule. Või kuidas õppida rütmi, kui seda ei adu. Oli väga soe ja emotsionaalne augustikuupäev. Loodan, et Kogukonnateater kurtidele jätkub ka tulevikus.


Õpetaja, suure algustähega

Liivia Telgmaa - 80!

Mul ei ole koolivälises tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes käiksid oma klassijuhataja sünnipäeval, kirjutaks talle kirju või suhtleks eraelus. Meie, Keila 1. Keskkooli 25. lend sai küll õnnistatud, kui muusikaklassis õppides saime pikaks ajaks enda klassijuhatajaks emakeeleõpetaja Liivia Telgmaa. Õpetaja, suure algustähega, kes hoolib ja toetab ka siis, kui oleme nüüdseks saanud sama vanaks, kui oli tema, kui me keskkooli lõpetasime. Niisuguse paradoksi ees olime rõõmsalt 8.septembril 2013, kui teda Keila kodus 80-juubelil õnnitlemas käisime. Aitäh kallis õpetaja, ikka rõõmu ja kultuurielamusi ja tervist edaspidiseks!!!


Rutiini murdes Stockholmi ja Helsingisse

Torm merel 13.detsembril 2013

Ma ei kuulu nende eestlaste hulka, kes kord aastas Egiptuses või Tais puhkamas käib. Ei tõmba ega huvita. Pealegi töötan niisuguses firmas, kus väga puhkust ei saa planeerida. Samuti ei saa seda mees, kes on nii või naa ratastel läbi Euroopa. Siis koos olles on hea rutiini võimaluse piires lühidalt murda ja kruiisile Rootsi sõita või külastada sugulasi Helsingis. Pilte laadisin esmalt ülesse meie suvelõpu merereisist, kui viisime minu ema 70.juubeli järel taas merele. Talvisesse, pisut tormisesse mere-aega langes veel paar kruiisitamist, üks lembemeenutuslik kaasaga, teine sõbrannade ja poja ja tema sõpradega. Ikka rohkem õpid kaunist naaberriigi pealinna tundma. Lugesin isegi Rita Ahoneni "Minu Stockholmi" pooljuhuslikult enne läbi. Ja ehk tulevikus on ees ka aeg, kui ratastel saab pealinnast kaugemale Rootsi kauneid looduspilte nautima kulgeda. 

Teel Soome

 Ja varakevadine meresõit Helsingisse noort sugulast külastama. Kaunis päiksepaisteline päev, hea seltskond ja meeleolud. Mida veel hing võib tahta!?

Teater - kultuuri pühamu 

Kuna mu tütar töötab Eesti Draamateatris, oleks ehk imelik, kui ma seda nüüd külastanud poleks. "Teed juuakse kell viis", kuhu sai emagi kaasa võetud oli lihtlabane komöödia, et Ita Everi 60-t lavajuubelit tähistada. Kriminaalne tõmbetrall üksildase vanamemme kodus. Kõik oli kuidagi liiga tuttavlik, nagu Miss Marple oleks lavale eksinud. Tore oli see, et oma rolli laval said teha ka aastaid muidu publikut teenindavad toredad vanaprouad: piletikontrolörid, garderoobi tuttavad tädid, kohanäitajad. Imestada jäi vaid seda, et Ulfsakil pold tol hetkel tekst peas( aga see oli ka algusjärgu etendus) ja et oma poeg pani 82a ema mööda treppe edasi tagasi terve etenduse kõndima.

Aga nõtkelt ja vilkalt kõnnib treppidel Ita Ever ka etenduses "Augustikuu". Sellel etendusel oli siiski teine rütm ja haarang. Et tahtmine on hirmsasti kinno joosta Oscarile nomineeritud Meryl Streepi varianti vaatama.


"Cancun", mida momendil ei mängita, oli aga niisugune lahe äratundmiste kimp, et "mis oleks siis, kui...". Tore oli näha Peeter Ojat mõistlikus rollis ja imetleda Kaie Mihkelsoni eatud figuuri ja šarmi. 


Helisedes hinge - 


on juba järgmise sissekande pealkiri. Kena kevadet kõigile!