Kiired kultuursed killud

Ootamatult on kesksuvi tuurid nii kiirelt käima lükanud, ritsikate sõge saagimine kõneleb augustikuu lähedusest ja pimenev õhtuhakk annab ööle kahtlase käe. On olnud päikeselõõska ja vihma, värve ja lõhnu, käike ja kohtumisi. Mõnest kultuursemast käigust nüüd kiiruga märksõnade abil ja lühidalt. Tänase loo alumised pildid on käeviibe meie pealinnale, võrratult kaunis lillefestival Tornide väljakul liigutab lillearmastajate meeli juba mitmeid aastaid. Seekord jalutasime seal koos tütrega, oli mida vaadata ja pildistada ja talletada mällu rahvusmustreid, mis oli kandev teema. Kaunilt lillerikas, nutikad lahendused, võrratud värvid. Turistilegi põnev kaeda. Kuna käisime tol õhtul Kaevukohvikus söömas, millest kirjutasin oma toidublogis pikemalt, aga aega oli jalutada pikalt vanalinna põnevatel tänavatel, millel mõnel polnud ma ehk kõndinud paarkümmend aastat. Lillerohked restoranide, kohvikute välisterrassid kihasid soomlaste õlle- ja ginijoomis suminast. Õhtune Tallinn aga pakkus meile kena kontserdi Butterfly lounges, kus šarmantsed roosade pluusidega kaunid noorsandid naisinimestele rikkalikult maasikmarjade, vaarikate, mustsõstarde ja kõikvõimaliku suvisega kokteile lauale võlusid. Laura Põldvere veidi džässilik etteaste oli kena rahva suminast hoolimata, sobis sinna suurepäraselt. Niisugusest kontserdikohast olen ma ammu unistanud,et on moodne interjöör ja õhkkond ja andekas solist ja võimalus tellida endale klaas head veini või põnevaid kokteile, nagu Butterflys.
Õllesummeril sai ka Smilersi Valgete ööde kontserthetke nauditud ja sain ka teada, kui palju mul häid sõpru või üldse sõpru olemas on, kellelt pealinnas öömaja paluda. Aitäh, Kadri!:)
Kodused helged hetked möödusid meil lastega mõne hea vaatamata filmiga. "Meie senine elu", naispeaosas Katherine Heigl on just niisugune näitleja, kes haarab, köidab, kutsub kaasa elama ja ei pane pettuma, nagu tore naabritüduk, kellega alati juhtub või emotsionaalne sõbranna, kellele alati midagi rääkida annab. Mees peaosatäitja Josh Duhamel on sümpaatne "Lase Vegase" seriaalist. Film ise armas ja tore. "The next three days" oli ka põnev, kus muidu kandiline Russell Crowe üritab oma süüta süüdi mõistetud naist vanglast päästa. See plaani tegemine ja mitmeti nurjumine ja ikka taas üritamine on haarav, põnev, elutähenduslik. Kolmas film oli "Saatuse büroo", kummaline, aga ikkagi kaasakutsuv film, kus meeldis mulle just Matt Damoni kõrval naispeaosatäitja, kes ehk murdis välja kõrvalosade tundmatust reast, Emily Blunt. Tema armumisfaasi kehakeel ja žestid olid nakatavad ja meeldejäävad, temas oli malbet šarmi ja näpuga näitavat kuraasi. Meeldis väga see veidi veidrustesse kalduv ulmepõnevik.
Kolm päeva päikesekuumas Pärnus olid ka mitmekesised. Kohtumised vanade sõpradega, jalutamised Pärnu veidi eripärases kaubanduses, tutvumine rohkete toidukohtadega, mõned palavad tunnid rahvarohkes rannas. Tütre tubli töö teatrivallas viis meid aga hirmkuumal õhtul, kui õhk oli paks ja parem oleks ehk olla jahutavas vees, hoopiski "Endla" teatrisse vaatama "Ballettmeistrit". Hoogne etenduse jant oli Küüni saalis ja Andres Noormetsa lavastatud ja valitud jutustav vorm läbi naisnäitlejate algul ehk võõrastav, aga hoog ja kulg kutsusid kaasa, et kuis siis mittetantsiv rahvatantsuansambel "Sõleke" Kaasanisse president Pätsi päästma läheb. Meesnäitleja peapreemia selle eest saanud Ago Andersson oli oma häbelikkuse, veidra meeldimise, tagasihoidliku huumori ja kindlameelse eestlasena kuidagi mulle juba nagu tuttav. "Meeste kodus" leidsin tema etteastes sarnaseid jooni, ju ongi näitlejad sageli, üsna sageli nemad ise. Veidi häiris etenduse üsna vali, kui just mitte liiga vali heli, eriti Liis Laigna kiledates etteastetes, nagu oleks etendus mõeldud suurele saalile. Aga lõpuminutitel kaasahaarav rahvatants, mis ehk eestlusele üsna omane on, oli muidugi tore, ka palaval suveõhtul, kui oleks meelsamini ehk mõnd suveetendust hoopiski jälginud. Aga enamasti asuvad need niisugustes kohtades, kuhu peab ikka autoga sõitma. Aga kuna autojuht on kodunt ära, tuleb liigelda siiski siiani ühistranspordiga võimalusel. Pärnust sai peaaegu otse läbi kodulinna ja kodu küll Haapsallu põrutatud, Anne Veski juubelituurile, mis andis ka suveõhtusse värvi. Hoogne ja tuttavad laulud, temperamentsed backi lauljad, tohutult kilosid kaotanud Kaire Vilgats ja armas Dagmar Oja, vitaalne minu suur lemmik saksofonist Virgo Veldi. Vahepeal lihtsalt unustasin teda ahnelt jälgima ja püüdsin temaga samas taktis tantsida, kaasa elada. Külalissolistid, võimekas Uku Suviste, elurõõmus Koit Toome ja džentelmenlik Karl Madis. Kõigi kõrged vokaalsed võimed ja suurepärased, väga mitmekülgsed pillimängimisoskused rikastasid meeli, kõrvu, silmi. Mineviku viited suurtel ekraanidel, noor Anne Veski erinevas võtmes ja lõpufinaal alates "Jätke võtmed väljapoole" ja võrratult armas "Petlik õnn", kus algul soleerisid Anne Veski ja Karl Madis, hiljem lisandusid kõik teised laulusuud ja tohutu laulude kaja veel kaugenedes Haapsalu lossimüüride vahelt lainetas läbi linna, kui finaali virvarris kaubamaja juurde auto poole kiirustasime, kuna parkimiskell tiksus täis. Võrratult ilus kontsert!
Nii linnulennult on olnud suvised tegemised. Ja nüüd lahkun tutvuma Euroopa suvelõpu nootidega. Kohtumiseni augustikuu lõpus!:)