Päikesekiir piilub läbi mu aknast paistvate männisagarate ja vahtra vägevuse. Tuul tuuseldab tantsu lehtedes, lilledes, inimestega.Olen praegu väga, väga tulvil elamusi ja seletamatut energiat, kui veel kirjutades vaatan poolpaljaid tantsupoisse vihad kaenla all Rakveres tantsu vihtumas, siis, mis mul siin sõna võtta tuulest või vägevast Eesti ilmast. Ja ega polegi. Oleme ju sellega harjunud.
Aga eile olin ma kohal. Seal,kus olid kõik nostalgia ja romantilise rocki austajad, ihalejad, armastajad. Olen üdini tänulik, et minu juhuslik sünnipäeva päev sellesse "kuuma" juunisse jäi ja kingikott koju tõi soovikohaselt ja südame sunnil pileti Rod Stewarti kontserdile. See kõik on täiesti ületamatu ja süda tuksub palju kiiremini ehk terve suve.Kuna ma oma unistuste kohaselt ei ärganud oma sünnipäeva hommikul kaunil Prantsusmaal, siis osaliselt tänu ka sellele jõudsin siis eile Lauluväljakule. Üksi tuult ja jahedust trotsides, aga pole hullu, olen juba päris pikalt harjunud üksi kulgema.Plats oli kuidagi tuttavaid hallpäid täis, igale teisele oleks tahtnud tere öelda, sest koguaeg tundus, nagu oleks seda inimest kuskil näinud. Kontsert aga algas ja kruvis kohe tuurid üles ilma hinnaalandusteta. Väärikas rockstaar oma vägeva bandiga, taustalauljad nappides punastes kleitides selles hullus eestimaises ilmas, šikkides mustades ülikondades bandiliikmed, juuksed kenasti pöetud. Ei mingeid hipisid või boheemlust, vaid tõeline klassika, mis kestab terved eluead. Kuldses-kollases pintsakus lavale tulnud Rod oli heatujuline ja hoos, tervitas peale paari laulu hingestatult publikut ja lubas külma ilma kuuma rockiga tõeliselt kuumaks ajada.Isegi sel hetkel ei tajunud ma korralikult, et see ongi see tõelus ja reaalsus just siinsamas, sest pisarad tungisid muudkui silma, sest nostlagiahetk oli liiga domineeriv.
Edasi läks asi kuumaks, vahetusid lood ja pintsakud, sinine pintsak ja sall, vau, stiilne ja elitaarne. Ja see saksofon sexika blondi naise esituse läbi, mine lihtsalt lolliks. Issand , kuidas mulle meeldis viiuldaja neiu naeratus, siis endale tegin hingele koputuse, et kus on küll kadunud mu naeratus, mu eluisu!? Saksofon on üldse üks üdini vitaalne pill, krutib ja krutib neid eluhimu pingeid ja tuure. Võrratu rockstaar oli nii ehe ja siiras, kutsus nn aia tagant ühe fanaatiliselt tantsiva fännigi sisse, muidu poleks edasi kontsert kestnudki. Ja kui muidu sunniti need, kes endale kallid istekohad olid ostnud, istuma, nüüd hetke pärast... said ka nemad liikuma...oma iidolile kaasa elama. Seda oli nii hea vaadata ja nautida ja kaasa elada ja selle sees olla. Jäägitult. Ei mind härinud see, et olen kontserdil üksi ja et on külm ja tuul, vihtusin tantsu ja elasin kaasa nii, nagu minule loomupärane."You`re in mu heart", südamehitt "Have I told you lately...", "This old heart"...Rod laulab hingest avali, südamevalust, kurbusest, muredest, probleemidest häbenemata. Eriti meeldis mulle kogu selle esituse ja liikumise juures, niisugune eluline väljendus, et ta kõneles kogu oma kehaga, laulis südamest, siis puudutas ka südant ja ülepea see tema liikumine oli niivõrd vitaalne, 65a mees, tantsib ja šeigib ja liigub ja möllab. Pintsakud vahetusid taas,sinine sall kaelas meie hullus ilmas, hiljem juba valge pintsak ja valge pluusi asemel must pluus ja taas selle peale valge pintsak musta revääriga assistendi ulatuna selga. Ja tuul aina tormas, vahepeal oli niisugune tunne, et pole ei selga ega neere enam, aga rockistaari vitaalsus kutsus maapeale tagasi taas. Ja kaunite taustalauljate selga olid ilmselt lubatud meie hullu ilma tõttu kaunilt stiilsed mustad mantlid-jakid.Ja kontsert aina kogus tiire. Korraga jäi Rodile silma üks tohutult tantsiv fänn traataia taga, ju vaesekesel oli seisupilet ostetud. Stewart kutsus ta lahkelt lava ette, avades sellega ka tee istujatest fännidele. Seda oli nii lõbus ülevalt muruplatsilt jälgida, kuidas tormati kolmest suunast, aga tore, õnnelikuks tegi juba see tormamisest osa saamine. Mitte, et nüüd me seal taga oleks vähem fännid olnud. Aga hirmutas mind see, et nii mitmedki laulud ja esitused mõjusid mulle nii, et puhkesin isekeskis nutma, oleks vähemalt õlg kõrval olnud, kuhu oma pea peita, nii, nii südamest südamesse voogas see võimas heli ja meloodiline sõnum. Aga ega ma häbenenud midagi ja ei ürita kurta. Nautisin nii võimsalt, nagu ise südames tundsin. Ja see südametunne oli üüratult suur, et armastad elu ja inimesi, päikest ja merd, tantsu ja laulu, tuld ja vaikust, linnulaulu ja lillelõhna, armastad ka kurbust ja oskad nukrusega toime tulla ja elulainetes ellu jääda.Sellest kõigest laulis Rod!
Ja minu kirjutamise ajal tantsivad meie Eesti mehed, hea oli näha tuttavaid nägusid ringhäälingust, Indrekut ja Margust, kes ju siitsamast Harju-Ristilt pärit, Meelist, üdini positiivset ja Pärlselja fänni ja Hannot, kes alustas ka siis, kui mina olin juba alustanud...
Aga, ikkagi Rod Stewarti kontsert!? Ma arvan, et see on mu elu elamus. Ja pisut veidrad tundusid need uudisteportaalide lõigud täna sealt, et kas on ikka vanamees hääbunud jne. et enam ei tule hitte jne. No, andke andeks...Ja lisaloodeks esitatud "I´m sailing", külmajudinad käisid seljast alla, oled üksi või mitmekesi, sellel pole ammu mingit tähtsust. Võrratu laul aastast 1972 ja kogu minu side Rod Stewartiga algas üldse minu kallist vennast, kes on kahjuks nüüd juba lahkunud, oli meie toas lapsepõlves pilt Rod Stewartist, värviline ja puha, kus ta lamab rohelisel jalgpallimurul jalgpalluririided seljas. See mälestus siis aastast 1978 ehk ja nüüd siis kontserdi lõpueel platsile lendavad 48 jalgpalli Rodi autogrammiga, see oli etendus omaette. Ja kuidas ta nautis seda esinemist hoolimata sellest erakordsest ilmast ja ehk tema jaoks vähesest publikust, ta ei näidanud seda kordagi välja.Kõige kroon oli siis lisaloona "I.m sailing", no mulle tundub , et olen selle looga üles kasvanud ja ehk väga ka ei eksi, kui täna kojujõudes googeldasin, 1972, aasta peale mu kooliminemist. Issand, ma lihtsalt kummardan maani, see tunne ja elamus on lihtsalt nii, nii võimas...
Ja ilm oli täpselt armuline, kui sain Oru väravast välja,hakkas sadama jämedat vihma.Ja kõik kojuruttajad otsisid keebid kotist välja. Aga ometi pold enam sellel mingit tähtsust. Mu head noored sõbrad tulid mulle järgi ja andsid kenasti öömaja ja muljetasime veel poole ööni oma muljeid ka juunikuistest sünnipäevadest, aga hommikul vara, tegelikult pühapäevale ehk vara, suundusin hüvastijätmata kesklinna, et seal kokku saada ikka veel sünnipäevaraames järgmise kalli sõbraga.Kahjuks siiski ei sobinud talle. Ja nii loobusin ka oma plaanist "Sex ja linna" uuele linastusele minna, eriti , kui nägin meie kohalikke... seal avamisjärjekorras trügimas.Kuigi oli ka mul meeles blogimiskohustus.Külastasin siis toidumaailma oma pühapäeva hommikuses headuses, šampinjone ja suvikõrvitsat, seakamarat koerale ja lõhe-tuunikala ampsu Nurrule...Ja läksin veidi nukralt Balti Jaama, minu uus suur sõber mu linnaskäikudel, kui mul ootamatult pähe trehvas -Lillefestival.
Olen tõesti suur lillearmastaja ja seal on juba teist aastat järjest jube armas vaadata erinevaid lahendusi, mõtteid, aiaideesid. Pingid ja vanaema kalossid, elitaarsed inglise aiastiilid, kosmose õidepuhkev õrnlilla,pöetud igihaljas kõik mu lemmikud, hostad olid esikohal kusjuures.Väljaarvatud ilm. Jalutasin oma toidukotiga kesklinna poole, kui hakkasin rohkem süviti mõtlema vanalinnapäevadele, aga peale kuseõlleleha järele lõhnavate vanameeste ja mitmehäälsete soome turistide, ei märganud kedagi. Kuna mu hommikukohv oli joomata, lõpuks sisenesin Reval Cafesse kauni purskkaevu kõrval, teravad nurgad kotist torkimas endiselt valulikult jalga. Tellisin mitte-naeratavalt teenendajalt endale ühe cafe latte ja seenestruudeli ja alles kui maha istusin nende kivimüüride elegantse glamuuri vahele tajusin, et olin samas kohas, kus kohtus mu tütar noore Baskiniga rääkimas suvest ja teatrist ja elust. Ise olin oma hinges rohkem kui kurb,kogu see võimas elitaarne kontsert, suurstaar, kes oli nii vahetu ja siiras ja siis sa ise kogu oma nõrkuse, murede, hingehädadega.Olin sügavas augus, tänu väga isiklikele hetkedele. Aga mõtlesin nukralt, et pean hakkama bussile kõndima. Purskkaev, esimest korda nägin vana Sõpruse kino ees,ah nihuke ongi siis meie vanalinn nüüd, teatrimuuseum, mis pole pühapäev lahti. Edasi Gloria veinikelder, kui kuulen tuttavat häält, Karl Madise hea tämber kostab üle vanalinna. Liikusin siis häälele oma toidukotiga järgi. Ja, ennäe, Vabaduse platsil kontsert, juba kaugelt nägin, et midagi AVONIga seotult, kuna olen ise olnud AVONis tegev ju. Ja jõudsin siis esimest korda peale suuri renoveerimisi ka siis sinna Vabaduse samba lähedusse. Ja Karl ja "Karavan" oma tuttavate lauludega, vähemalt mulle/saksofon, suupill - vitaalsuse võru/, hoolimata oma nurgelisest toidukotist, kus sul kohvikoor pureb ühte säärt ja kui teisele poole tõstad, siis grillvorstikarbi terav äär teist.Aga vähemalt viis tuttavat laulu jõudsin ära kuulata, kaasa elada ja edasi rutata - bussi peale, et koju saada. Kodus vaatasin lilled aias amplites üle, tegin koerale rohkem kui pai ja endalegi üllatusega kirjutama asudes, avastasin telekast Meeste Tantsupeo. Keda nüüd süüdistada? Et ei tea, ega pole kuulnud või süvenenud. Kui ikka oma poeg seal kaasa ei löö või kui mõni sõber pole kiivalt kuulutanud, siis ongi nii, et näed ja naudid kõike juhuslikult.
Tänases blogis on muidugi sümboolselt juttu ühest meie juuni alguse ringkäigust Viljandimaale, kuhu viisin ka oma isa ja tee peale jäi ka teadlikult ka Türil Ringhäälingumuuseum ja seal sees ka siis rohkem pisut üles otsitud sein tuttavatest aastatest, kui isegi ringhäälingus töötatud sai. Siiski oli üsna kummaline, kui pileteid ostsime, kui soovisime nagu suuremat ekskursiooni, siis piletimüüja vaigistas meid ja et tema pole nagu õige inimene ja et giidi peab tellima ja kõrvus küll kuulsin, et üks vahva kooligrupp tegi kuuldemängu, aga see oli rohkem nende teema, mitte meie. Me siis kulgesimegi lihtsalt niisama saades siis tunda ringhäälingu ajalugu kaugetesse päevadesse ja ülakorrustel ka sümpaatne kohalik Türi linnalugu.Pildile püüdsime ka salalikult meie lasteraadio-aegse maki, kus sai linti lõigatud, lateraadiosiilgi siivalt peal.:)
Ja kui ma nüüd ütlen, et olen vahepeal laisk olnud ja kirjutamata on jäänud "Keerulisuse keermed" ja "Allaandmise armid", siis see las ollagi minu viga. Olen nüüd alates koju naasmisest kuulanud Rod Stewartit, isegi muldvanu kassette ja muidugi tänapäevane youtube ja mybase, elamused on ehedad... Selles mõttes on mul kurb, et ise pole kunagi rahvatantsu tantsinud ja ka pereliikmed mitte, aga olen siiralt neid alati kadestanud. Indrek, tubli töö ja kõik teised tublid tantsijad, vahva pidu.
Soovin kõigile vitaalsust suvesse, nagu kiirgas romantiline rockistaar - Rod Stewart.Kuulake tema armsaid laule ja nautige elu!:)Olge vitaalsed!!!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar