Vaikuse väravad

Laotuse purpurne roosa on alati ootusi tekitav, külma ennustav, silmale kaunis ja hingele kosutav. Hetk tagasi just nii oli, hilissügise vaikne tuule ja sajuta ilm. Mittemidagiütlev ühelt poolt, paljutõotav ehk teiselt poolt. Kuu aega on Pohlaparadiisis valitsenud vaikus. Vahepeal tekkis lausa mõte välja kuulutada vaheaeg,paus või lausa lõpetada kirjutamine. Kirjutamine, mis mulle nii palju tähendab ja vahest asendab hingamist. Nii et polnud kaugel vahepeal otsusest lakata hingamast, võite nüüd küsida.

Palju on ehk peidus eelmises postituses ja vastus vahepealses kirjutamispausis. Kes tahab küsida, vastaku ka ise.

Armas advendiaeg sai eelmisel nädalal alguse ja selleks ajaks oli mul tihe programm planeeritud ja väike minipuhkus asjade kokkulangemise tõttu. Tänase sissekande üks pealkirju võiks ka olla "Alguse astmed". Ikka me kuskilt alustame ja miski või midagi või keegi on meil mingil eluteel esimene. Minu esimene töökoht oli Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut, töötasin seal lausa 5 a, noore tarmuka ja hakkaja noorena. Kuna ma aga teadlaseks,haritlaseks(hoolimata hilisematest filoloogia õpingutest) saada ei tahtnud, siis oli vaja sealt edasi liikuda. Aga mälestused on kustumatud ja kogemused head, mõjutused töökaaslaste poolt põhjapanevad. Ja kuigi seda pika nimega asutust enam ei eksisteeri, täitus selle asutamisest 50a ja selle puhul korraldati kena kokkutulek. Olen üdini tänulik, et ka minu armas algõpetuse sektor mulle ka kutse saatis. Tore oli TÜ kohvikus kohtuda paljude tuttavate nägudega, kuulata kaaslaste käekäigust ja imetleda kõrge ea võluväge ja tunda südames pitsitust kallite kaaslaste lähedalolust.

Kui peale kooli lõpetamist kõrgkooli ja eakaaslaste asemel lävida endast vanemate tarkade inimestega, ei saa see sinust mööduda jälge jätmata. See aeg kõik oli kõva kultuuri kool, teatrid ja näitused ja süviti info sisse minek. Kursis olemine, teada saamine ja uudishimu rahuldamine. Aktiivselt sai ka uudistatud pealinna erinevaid kohvikuid, meeleolukad kellaviieteed ja lustlikud väljasõidud linnast välja, nagu Merepiigasse, meenuvad ribureas, nagu kõik see oleks olnud eile. Moenõuanded ja enesetunde positiivsed piitsutused. Kahtlemata on minu elu mõjutanud kallid Inge ja Helgi nii, et see oleks kullapüramiite väärt. Südamlikud tänud teile! Meenutaksin ka südamesoojusega Väikest-Annet, kadunud head haldjat Aino Valgmat ja oma klassijuhataja abikaasat Aksel Telgmaat. Ja nimetamata ei saa ka jätta instituudi direktorit Osvald Nilsonit, kes on kahjuks läinud manala teele juba aastaid tagasi. Noore koolilõpetajana tema alluvuses tööd alustada oli hea ja turvaline, õpetlik ja elulik. Aitäh instituut!

Advendiküünla süütamise ajal kodulinnas viibida oli ka imeline, ehk kodu seinte vahelgi oli hea. Ja tõdeda, peale oma eakate kolleegidega kohtumist, et negatiivsusega kulgeda pole parim valik ja õnnelik peab rohkem olema selle üle, mis sul momendil olemas, aga mida sul pole, ei tule või pole kunagi olnudki.

Kuna puhkusejanu pisik oli nii suur, otsustasime tütrega ka end hellitada mõne kodumaise lõõgastava spaga. Ja mis oleks parem paik pisipuhkuseks. Saaremaa. Ja südame keerdkäigud ja meelad mälestused, asjalikud komandeeringud sellestsamast esimesest töökohast on kulgenud läbi selle armsa saare. Ja kui ikka esimeste asjade juurde tagasi pöörduda, siis tütre esimene õpetaja, klassijuhataja, kes 4ks aastaks pühendas end mitmesaja inimjõu energiaga, elab just nüüd Saaremaal, kuna on ka tagasi pöördunud oma juurte juurde. Soe ja südamlik kohtumine moodsas lounges, südamelt südamele häbitundeta kõnelused mõnusa kerge lõuna juures. Nagu poleks eemaloleku aastaid olnud. Ja eks me emad, nagu polnudki muutunud...ainult laps oli vahepeal suureks kauniks neiuks kasvanud ja siiski, ka õpetaja oli vahepeal kaks last saanud.:) Spa valisime Rose Saaremaal. Ja usun, et tegime hea valiku. Üdini stiilne interjöör, roosi kasutamine kõikjal ,kuigi erinevalt, ei mõjunud üldse läilana. Soojad sümpaatased toad, roosid ronimas seinal läbi käemaalingu, põrandal pehmes vaipkattes, kapimustris ja dušinurga kivises,kuid soojas kiviplaadis. Lambid roosiõite elemendiga ja kommid hommikumantli pehmel feoteel. Ja spa sinimerehõngulise basseini südames. Kuhu sai mõnusalt toaaknast kiigata. Kuigi läksime ju puhkama, siis paari protseduuri kellaaegade paikapanek ja kõikide pakutavate mõnude nautimine vääriks kindlasti palju rohkem päevi, kui need varastatud kaks. Tütar õhetas valitud aroomiõli massaaživannist õnnelikult, kuni ma kohaliku peapoe valikutest suutsin end lõõmavasse leili ajada. Värskest räimest, lestast hea veinivalikuna.Ja jälle on mul valus oma piiratud eluolu üle. Aga see selleks. Koos läksime edasi juba järgmisele meid ootavale protseduurile. Tütrele said kätte pehmelt parafiinised kindad ja mulle turjale, mu arvutisõltuvusest tekkinud valudele mäestikuvaha soojendav mähis. Sümpaatne teenindaja, mahe meremuusika jätsid meid mõnusalt kinnikaetuna lamama.Mõnus oli jutustada, kuna oleme kaks kiirkõnelejat, siis oli hea aurugi maha võtta. Edasi soovitatud mulle soe leebe madala temperatuuriga saun või jaapani vann, saidki meie esimesteks uudistamise kohaks Rose Spas. Kuna oli esmaspäev, siis õnneks ei kuulnud soomekeelset juttu, oli kaasmaalasi, nii noori kui vanu, ja õdusas meeleolukalt sisustatud spas oli tegemist mitmeid tunde. Mul oli järgmise hoolduseni veel aega, siis uudistasime saunu ja torkasime varbaid vette, et testida ja teada ja aru saada pakutavast. Tegelikult on võimalused üsna laiad ja nendega tutvumiseks kulubki mitu külastuse kütke. Minu teiseks valitud soolakamber küttis ülesse ootusi. Tegelikult ei tundnud ma midagi. Kuigi loodan, et mõju oli seda suurem. 40ks ettenähtud minutiks unustas veidi apaatne klienditeenindaja mind sinna tunniks.Soolast seinad, laed ja põrandad, hingasin sisse ja välja ja ikka sügavalt, kuigi ega mingit eelinfot ja selgitavat juttu polnud vastupidiselt eelmisel protseduuril viibimisele. Silme ees oli salapärane kalade akvaariumimaailm ja jätkuvalt mahe meremuusika. Kui tütar poleks küsima letitaguselt teenindajalt tulnud, kes ilmselt msn-s tujutult istus, oleksin seal soolakambris mõnusalt tukastada saanud veelgi rohkem. Kosutavana kulus ära jahutav jäävesi ja apelsinivesi liikuval rippuval laual külastajate käeulatuses. Ja edasi juba oma lemmikute avastamise areaal. Aurusaun oli piisavalt niiske, kuum, intiimne, kaunis kuju keset ruumi kütkestav. Soolasaun exotic terav ja ootamatu. Kuuma ja külma vee vahelduvvannid merekivide rivis, jäärahet sülitav kala, kust jahutavaid terasid oli hea ülekuumenenud trikoo vahele torgata. Basseini kohal õhtusel ajal jooksev film viis piletit ostmata eksootilisele maale ja ülisuures akvaariumis koduselt end tundvad kalad. Ja ikka mahe meremuusika, mida iganes teie selle all mõtleksite.

Hilise õhtu veetsime hea tšiili veini, erinevate juustude, viinamarja, oliivide, mitme-oasalati, mandariinide seltsis. Nojah meeleheitel koduperenaised olid ka kohal.

Hommikusöök ja lõuna olid meil paketipõhiselt buffes. Toit oli rikkalik ja teenendust peaaegu polnudki, sest teenindajaid eriti hommikul näha polnud, küll aga mõnusalt kuulda. Heameel tõdeda, et köögis olid tööd saanud vähemalt kohalikud neidised. Söögist ehk Lepatriinu blogis pikemalt.

Et endale ikka kõike lubada, sest unustame ju argirutus just peamiselt enda, lasin veel ilusalongis oma metsa kasvanud ja värvituid kulme kujundada.Kogemus ja tulemus oli hea veidi näiliselt kenast, aga sisult veidi nipsakast juhatajast hoolimata. Vihmatibadega nägu silitada lastes, jalutasime veel Kuressaares mälestuste radadel, kui üks ehmatav uudis meie mõttemäed ja rutiini rajad segi paiskas. Aga kodusõit, missiis et jube pikk, ligi 6t kestev minu jaoks, oli armas. Ja usun, et tagasitee Saaremaale toimub üsna pea. Enda jaoks peab lihtsalt aega leidma ja võtma.

Nüüd olen kahjuks juba tööl võitlemas tuulelohedega, tujukate kolleegidega ja vastu endast aina kaugenevat seina jooksmisega. Ikka ja jälle. Miks ja milleks? Kui kaua ja kuniks? Ja sajad muud küsimused ja piinavalt valutavad jalad olid mul tänasel ööl kaaslaseks , kui lõpetasin oma 20tunnise tööpäeva, kui sai pisut kohalikule rahvale meelelahutust pakutud. Arendav veinide degustatsioon sorava asjatundja suust. Meeleolukas süldiband hoolimata erinevast vanuserühmast. Oh oleks teid veelgi rohkem kodunt suutnud välja tulla... Hilisemad juustuisud veiniga koos ja kanatiivad, küüslauguleivad õlle kõrvaseks ja kogu kokteilide glamuuri tipp - rumm cocaga. Nojah!?

Edasi tuleb liikuda lähemale jõulule ja lootusele-ootusele, et lõpuks saab kogu pere kokku.Ja mitte unustada hetkekski oma mõjutajaid ja inimesi, kes on meiega koos olnud teel. Ka ristteel, kui on mindud erinevatesse suundadesse tagasi vaatamata. Ja kui, kellegi käes on teise elule kuuluva värava võtmed, siis otsige need palun välja.