Silmaringi sirutustest

Sügiskollaste lehtede kirju virvarr, tusane tuul ja lõputult avanenud pilve paradiis, millest vallanduval vihmal pole lõppu ega algust. Turisminduse tuuled on ka vahest vinged ja vilud, siis aga köitvad ja kaasahaaravad. Ja vihmalgi oma võrdluslik mõju turismindusele, sest eks turismiobjektegi kasvab vahest kiirelt, nagu seeni pärast vihma. Osalesin nädalavahetusel Lääne-Harju Koostöökogu korraldatud turismiteenindajate koolitusel. Heli Nurger, kes aastaid seotud olnud Keilas asuva Harjumaa Muuseumiga on oma tiivasirutuse teinud Padise valda ja asjalikult asjatamas ja oma kogemustekoormat jagades, seda päeva tegusalt juhtis.

Kohale oli tulnud mitukümmend turismiettevõtjat, tegelasi MTÜdest, turismitaludest, mõisadest,algajaid asjatajaid ja kogenud tegijaid, uudishimulikke uustulnukaid. Kelle töö- või kodukohaks siis Padise, Nissi, Kernu ja Vasalemma vald.

Milline siis on 21.sajandi turist? Mida talle pakkuda, et teda köita? Inimene, kes ei soovi lihtsalt reisi, vaid meeldejäävat - just nendele mõeldud unustamatut reisielamust või -kogemust.Inimene, kes väärtustab keskkonnasõbralikkust. Viimaste aastate kuumad märksõnad - öko ja ehe. Oluline ei ole see, millised on turismiettevõtjate võimalused, vaid millised on klientide vajadused. Edukaks osutub selline turismiasutus, kes oskab tõlgendada turge ja mõistab klienti. Et põhijooneks oleks eristumine teistest, mille krooniks oleks kaljukindel idee ja visioon pakutavast. Olles innovaatiline, taipab kasutada sotsiaalseid võrgustikke, paneb nupuka video youtube või teeb endale facebooki põneva kommuuni. Teeb oma turismitalust meeldejääva, kasvõi naljaka(lehm, lammas, kui ta neid kasvatab) meene või postkaardi.Millest peegelduks pühendumine. See oleks lühike kokkuvõte koolituse sissejuhatusest. Ülejäänud päev oli plaanitud ringsõiduna mööda erinevaid huvitavaid kohti.

Allpool siis pildigalerii kohtadest, kus käisime. Padise kloostri kompleks kõigile tuntuna ja sel aastal renoveeritud Padise mõis on ilmselt tuttav juba paljudele, kes kontserte kloostris külastanud või kes Keila-Haapsalu mnt sõidavad. Väikesed armsad mõisa stiilis taastatud toad, kokku mahutamas umbes 40 inimest. Aga suuremat pidu suuremas ruumis võimalik seal teha küll pole, aga intiimsemat laadi pidusid kindlasti. Restorani köögi kohta on kuulda olnud ainult kiidusõnu, ise veel proovinud pole.Ajaloost põnev detail, et 1766a äikesest süttinud klooster, mida Rammide pere elamuna kasutas andis põhjuse härrastemaja ehitamiseks, kus 1923-1982 on tegutsenud ka Padise kool. Nüüd siis on mõis taas Rammide suguvõsa valdustes.

Ma pole suurem asi ujuja, aga olin siiski kuulnud suvistest käimistest Rummule ujuma. Asub seal siis sügavsinise vee ja kõrgete kallastega Rummu karjäärijärv, mis pakub võimalusi nii ujujaile, kalastajatele, pidavat nii ahvenat, haugi, linaskit olema ja matkajatele ka võimalust idakaldal telkimiseks.

Kuna tegemist on läbini minu kodukandiga, lapsepõlve veetmised vanaemade juures nii Munalaskmes kui Laitses,Sussimemm Palu talus Jaanikal, vanavanemate viimane puhkepaik Nissis, noorema lapse uus kool Turbas, siis pakkus mulle see sõit meenutuskilde möödunust ja asjalikku ajaloo avaruste avastusi. Kaunis Vasalemma mõis, kus praegu tegutsemas kohalik põhikool.Munalaskme mõisale kuulunud kunagine tellisevabrik ja lubjapõletusahi. Ja lubjakivi murtult kahel pool maanteed paaril hektaril, mis täna on peitunud männimetsa alla, kohast kust aastaid lapsena möödusin. Laitse loss tuntud perekond Muldiate käe all renoveerituna, pakkudes nii toitlustust kui seminaride korraldamise võimalust. Pikemalt peatusime hoopiski Tauno Kangrolle kuuluvas Graniitvillas. Mis on üks uhkemaid ja stiilsemaid kohti, mida näinud olen. Renoveeritud tall mahutab ligi 200 inimest, kus kunstnik oma kunstikursuseid teeb, samuti korraldatakse siseringile kontserte, eelmisel õhtul toimunud C-Jami kontserti võis aimata maalitud alasti tšellisti taiestelt ja sügispruunide vahtralehtede kohalolekust sametlinadel ümmargustel laudadel. Korda tehtud hobu kalessid ja vankrid, massiivsed puidust talad ja vanad taluesemed seintel. Ülakorrusel asuv külalistemaja oli muidugi hoopis teisest oopusest. Kingi jalast võttes maalide ülespaneku vahel kõndides sai uurida erinevaid tubasid, kus muljetavaldavad vannitoad hümni majale ümisesid. Uus ja vana, üdini moderne leid kasepilt näiteks dušikabiini seinal, samas kõrval kulunud iidne vasest vann. Skulptuurid hoovil kaugelt äratuntav skulptori kaubamärk ja tark teadasaamine, et kunagi kuulus see tall näitlejatest vendade Rein ja Tõnu Oja vanaisale.Et oodata on ka tulevikus ehk suveetendusi.

Alles hiljuti Turbast Keila poole sõites märkasin kaardistada Laitse Rallipargi asukoha. Koht oli tõeliselt eristuv teistest ja huvitavate ideede ja tööpõllu künnisel. Vanade autode näitus garaažikorrusel. Müügijuhi värvikas jutt rallisõidu ideest, mida siis kliendile pakutakse tuntud rallisõitjate kaasabiga.Ja lähitulevikus korraldatavad ralliüritused kuulsate Soome ralliässade osalusel.

Edasi külastasime Riisipere mõisa, mida küll praegu üks toimekas perekond taastab ja elukohana kasutab, aga pole ka välistatud edasine tulek turismimaailma. Ellamaa elektrijaama hoone Turba alevikus oli küll massiivne ja sinna rajatavast motospordi muuseumi rajamise mõttest ei saanud ma päris hästi aru.Kuid Ellamaa turbal töötanud elektrijaama panus Tallinna elektri olemasolule 20.saj. esimesel poolel oli muidugi kõnekas. Ilm meid ju üldse ei soosinud. Külm ja kõle ja tuuline ja vihmatibad pidevalt, kui jõudsime Ellamaale Tuuliku turismitalusse, kus asub siis üks paremini säilinud pukktuulikuid ja tegemist kultuurimälestisega. Turisimitalu noorperemees on aga sinna rajanud 30km maastikusõiduraja, kuhu võib oma ATVga või mootorrattaga kihutama tulla. Kahju oli mul, et Nurga Puukooli külastus ära jäi. Aiahuvilisena oleks see mind ehk enam huvitanud, kui mõni muu objekt. Huvi pärast oleks meelsasti ka külastanud Urmas Sepa talu tugevaid tarvaseid ja uudistanud, kuidas õige kiiking käib. Siis keerasime otsa ringi ja läbi kehvade metsateede suundusime Padise poole tagasi. Järveotsa järve ümber on tehtud palju vahvaid matkaradasid ja olin ausalt öeldes unustanud selle järve olemasolu siinkandis, kus kunagi maleva kokkutulekud ikka toimusid.

Meie viimane külaskäik oli aga eriline. Määra Mäe Meistrikoda. Siidimaalikunstnik Eva Raudkivi ja tema norrakast elukaaslase Vidar Nordbergi ideest sündiv tükike Norra hõngu põhjamaiste põllukividega ehitatud ja kohaliku palgiga ääristatud võluv majake oli nagu nõiaonn. Trepp oli alles äsja valminud ja palju on veel pooleli. Kavas on hakata seal tegema siis kunsti töötubasid. Maja kuumaks südameks saava kamina ees kavatseb Eva ka pensionieas maalida. Ta nimetasgi seda majakest naljatlevalt oma pensionisambaks.Siiani on Eva oma siidimaale või Norra kivile tehtud loomapiltidega kellasid ja nagisid müünud suviti nii Padise mõisas kui aastaringi vallamajas. Hea kingiidee Padisega seotud inimestele, sest siidimaalidel läbivalt kloostri ja mõisa tuttav teema. Samuti tähtkujud ja helged inglid.Meistrikoja nurgataladeks olid aga massiivsed Riisipere mõisa pargipuud, mida peale maha võtmist keegi ei suutnud katki saagida ja Eva nutikalt nad ära kasutas. Imeliste ideede ind on see, mis sealt kumas, vähem boheemlaslikkust,kuigi õlgadeni ulatuvate vesihallide juustega norrakas nägi välja nagu võlur.

Niisugune sai siis päevapikkune ringsõit ja uudistamine, mida kõike inimesed suudavad, tahavad ja teevad. Silmaring sai palju avaram, sirutudes taas sinna vihmahalli pilvepiiri peale.