Kauge käesirutuse katse

No nüüd on sügisvärvi sireenid ammu metsades vastu kumamas kaugetele suunatud pilkudele.Sõidad siis kaugele või lähedale. Auto või bussi, trammi või rongiga.Sügis on ümberringi. Vihmamärg on andnud oma käepuudutuse kõigele ja jääb vaid edasi oodata veidigi külmemat ööd, et kõik tahedamaks ja hingepaitavamaks muutuks. Uskuge mind, võib puhata ka oktoobris, novembris.Ei pea alati juulikuus päike ja lahe enesetunne kesklakke särama. Kõike võib nautida ka siis , kui sul on selleks aega antud.

Kuna kooliaastal on esimene määratud vaheaeg. On ikka lastega pered valikute ees, mida teha lastega koos või mida pakkuda nendele tegemiseks omapead.

Kuna minu poeg juba koolinädala lõpust Leetu võistlustele sõitis ja saabuma pidi siis, kui meil kodus elektrikatkestus, siis planeerisime oma käigud juba varakult. Elektrita on ikka tänapäeval kurb olla eks. Ei saa hommikul vapraid vaadata ega netist postimeest checkata, kohvi keedaks hädaga puupliidil ära, aga kui päevläbi näiteks vihma sajab, mida siis siin poolpimedas toas peale hakata. Õhtuti loodusliku elektririkke ajal oleme küll nii taskulambi, kui küünaldega chillides lugenud ja elulisi jutte jutustanud.(Ja seda siinkandis on ikka olnud) Aga päeval? Ja nii see linnaminek meile sobiski. Ja eks oli ka välja mõeldud plaan. Uhiuus Solarise keskus vaja üle uudistada ja kinno ja sööma. Kino valikutega oli meil üsna suur tegu, kuna peaaegu enamus triikis ülevalt alla K-14 märki. Kuna aga mina loll köögigurmaan olin oma filmi välja valinud: "Julie&Julia", siis püüdsime leida ajalisi kompromisse. Hinge kinnipidades need leidsimegi ja suundusimegi linna päevamellu, kuna kinoni oli õige palju tunde.

Solaris oli uus ja särav, kuid tohutult väike, ilmselt need kinod ja kontserdisaalid võtavad kogu selle muu toreda ruumi. Viriseda pole siin millegi üle, kindlasti nendest kallitest poodidest keegi midagi ostab, mul pold küll vaheajal plaanis oma 13 a pojale osta näiteks 900eeku eest rohekirevat trendikat kapuutsiga dressikat ja Mart Poomiga reklaamitav jalkamäng ehk oleks jõuluvana kontorisse paslik.Aga uhket Läti Lidot käisime uudistamas küll, olnud kuuldes enne juba elamusi ja uudistamisi, siis meie elamus oli see, et toit maitses kenasti küll ka täiesti jahtunult, sest keereldes valikute dilemmas ja kassasabas ei ole võimalik lihtsalt lauda sööma jõuda aurava roaga. Mul tuleb muidugi siinkohal meelde, kuna tänane edasine jutt puudutab ka Prantsusmaad, kui ühes taolises nö bistroos sõime, asetati minu poolkuivanud kanale ja friikadele kuppel. Nii, et Lido jt sellelaadsed asutused, nagu ka Rehepapp Tartus, võiks selle peale mõelda. Aga tegelikkuses soovitan enne ring ära teha, kindlalt valik otsustada ja magustoit teisele ringile jätta. Isegi joogi võib hiljem võtta.Lidos siis iga liigutus maksab. Aga üsna selgelt on kirjas, kui palju maksab. Et ei ole midagi segast. Võtad 27eeku eest krõmpsud praetud aedoad,12eeku eest pruunikad ahjukartulid(mida on ilmselgelt palju, 300g, seda tasuks isegi kahepeale võtta)lihadel, kaladel ja muul kuumal kraamil nagu juurikad, salatid, samuti hinnad juures. Tillikaste 2 kulbitäit 7eeku ja nii need mündid kolinal kukuvad. Aga toit maitses hästi. Jäi isegi järgi. Rahvast oli hullult palju, teismelisi koolivaheaja nautijaid nende hulgas. Ma uudistasin ka Lido baariletti, veinipokaal oli 40eeku, õllest pold jälgegi, äkki Läti masu oli selle ära neelanud, hing igatses miskit kihisevat, aga seda ma sealt ei leidnud.

Tualetti otsisime terve igavikku, tee või püksi. Aga hiljem kuulsin, et sama murega olid teisedki hädas.Kahju, et ei trehvanud väikese Myga, kuigi nägin Mamos muid eriti tähtsaid asjaosalisi ja kinnikaetud letti ja kolme üksildast lauda. Järgmisel korral tuleme sinna kohvitama.:)

Aga kino ju jõudis lõpuks ka kätte meie Viru keskuse ja Solarise vahel jalutamise aja peale. Kuigi tegime ka meeldiva januse joogi - ja jäätisepausi veel Auras, nagu tavaliselt, hea oli märgata, et neil uus menüü, et järgmisel kinoretkel ei peagi Lidosse enam minema.

Olin seda filmivalikut oodanud ammu. Ja kohe etterutates ütlen, et ootasin ikka palju enam ja jõudsin järjekordselt ka taas tukkuma jääda. Aga see pigem peegeldab mu seisundit. Filmiks valitud "Julie&Julia", kus lubati, et on õiges koguses kirge, kartmatust ja võid. Nojah, kui ise selle filmi reklaami lugesin ja enda ette manasin võimalust noorel kirjanikuhakatisel oma elule wurvhi andes ja blogi pidades ära katsetada aasta jooksul kuulsa kokaraamatu autori 534 retsepti, siis mõtlesin, et oi-oi-oi... Film oli idee mõttes super. Julia Child, kes elas siis 50a alguse Pariisis igavledes diplomaadist mehega, ei suutnud köita end kübara valmistamise kunstist. Teda meelas ja suunas kirg köögiga, talle meeldis süüa ja ta nautis ennastunustavalt prantsuse kokakunsti,ehedat turgu ja ta otsustas oma igavaid hetki just nii täita, minnes kokanduskursusele meeste manu, kus vaadati pisut greisile pea kontsadega 2 m kriiskavale prouale võõrastavalt.Aga sellest sündis 8a keerdkäik, et anda välja kurikuulus raamat ameeriklannadele mõeldes prantsuse toidu näpunäidetega.

Tänapäevas, aastas 2002 aga leiab kolides, oma ema raamaturiiulilt selle kulunud tomatiplekilise kokaraaamatu siiani ebaõnnestunud kirjanikuhakatis, kes töötab kuskil kontoris hoopiski abitelefonile vastates. Kuigi ta elus on armastus ja mees, point, millest temavanuselised niiväga just ehk puudust tunnevad. Aga tema andes intervjuud küll sõbrannale, aga sattudes 30 aastaseks saamise identideedi mõttetus keerises halvakspanu alla, otsib oma sisutust elust väljapääsu. Ja leiabki siis insite´ idee sellest, et loodes oma blogi ja määrates aastase tärmini , et katsetada läbi kõik need vägevad Julia retseptid. Idee oli ju kõik hea. Nii Juliel. Kui filmil. Aga kurb oli see, et minu jaoks see ei töötanud. See samastuv šokolaadikoogi tegemine ja kana täitmine,pardi lõikamine, vähi pottipanek ja see tohutu või... Ma üldse ei saanud aru, miks nad ei võinud reaalselt siiski kohtuda, kui ajalises mõttes samal ajal Julia Child tähistas oma 90a sünnipäeva. Selles mõttes oli film tõesti kaootiline ja lugedes igasuguseid kommentaare, oleks neid J tähega naisi võinud tõesti eraldada ja omaette filmid teha. Aga nojah ehk jälle üht poleks teiseta, seda me niiväga ei tea. Samuti ei märganud Julie Powelli keelekasutuses blogis eimiskit erilist ehk sattus ta lihtsalt sellesse blogide maailmade algusaega.Aga võibolla ma lihtsalt ei tea sellest midagi. Meryl Streep Juliana oli lihtsalt võrratu, aga kuna nüüd olen juba pisut googeldanud, siis nojah, järeletehtud on ju üsna hästi, kui just mitte liigagi. Amy Adams minu jaoks täiesti tundmatu tibi jäi seda ka filmis ja see Ameerika look ei andnud ka nagu 2002a mõõtu välja. Kõik oleks nagu kulgenud kuskil kauges, kauges minevikus. Aga hea, et üles ärkasin ja kohe toidumaailma võid ei suundunud ostma. Sest see pani küll mu suunurga võbelema , aga mitte tegutsema.:)Pisut irooniline või mitte, oli see, et kinos kohtasin tuntud blogijat Liinat(tal ju pilt blogi seinal, nagu minul ka alguses) oma tütrega, ju läksid vt "Lihapalle, mis kuskilt sadasid" või misiganes. Filmis oli ka see blogimise ja ka kirjavahetuse teema, kus tunned inimest juba ammu, tead, kuis ta hommikul ärkab ja mida ta süüa armastab, mille üle ta kurvastab ja lõpuks tead ka, mis nägu ta on, aga kokku pole saanud. Oli siis Julial seal 50 aastatel Eurooapas üks kirjasõber, kes toetas ja armastas teda ja eks ole meil ka tänapäevas, kõigl meil Julie-hakatistel...Hea sõber, keda juba tunned, kuigi pole veel kohtunud...

Puhkust sai jah veedetud kahe aasta eest Prantsusmaal muuhulgas ja allpool siis pildid sümboolselt sidudes Juliaga tema veedetud Prantsusmaa aastate eest. Minu pildid on Lyoni linnast, kus kahe aasta eest pidime väikse kiirteelt sissepõike tegema, et autot lappida. Nüüd hiljuti oli mu mees terve nädala Lyoni linnas vaikses hostelis ja käis autoservices tegijatele peale, et nad just kullast juppe autole ei paneks ja et ta ikka tööd tegema pääseks. Et need pildid siis all, täpselt enam-vähem kahe aasta eest, näete seal siis võõrasema mullas lasteväljaku väravas(mõelge oktoobri lõpp) , kuigi lehtedest leiad kollast vitraaži ja nagu õrnheljuvat aimu õhus, et kuskil vist kuupäevaliselt on sügis ja sarvesaiade lõhn ja värske espresso ja baari peremehe põrandal lamavad koerad, kellest pidin üle astuma, et tualetti oma probleemidega saada. Niipalju siis prantsuse hõngu, ei rohkem.

Tegelikult on vahest kutse kuhugi palju teraapia terasem, kui tühi sõnakõlks. Et läheme kuhugi, helistame , oo-jaa... Aga reaalsuses ei järgne nagu midagi. Nii lõpetangi oma sügismõtiskluse käeviipega Saaremaale, kuhu mind tormiriiete, raamatu ja veiniga oodati. Tõepoolest oleks mõnus olnud fliisi mässituna kamina ette pugeda,tormise tuule ulgu seintelt kuulata ja meeste naljajuttudest siivalt "lämbuda" ja kui värskelt suvist karusmarjamekki meenutav chardonnay poleks mind köitnud oleksin ehk tummiselt vürtsikavamalt mustsõstraid meenutava shirazi eelistajate poole üle jooksnud. Täägid, süngus, õud - kiirgas hetkeks mu silma...Sõbrad ja Saaremaa, kaks kõva suure tähega algavat sõna, kes mu südames, alati... Nojah,aga tegelikult olen ma siin oma kollases majakeses, kus üle kiviaia metsa peaks selge silmaga vaatama, on seal jah ka kottpime, aga ei mingeid kriipe ja köök lõhnab valminud pizza järele ja Pinki laul kõneleb teismelisest majast. Kuigi mul endal jube heameel, et oma blogi kirjutamise ajal vaimseks ja muusikaliseks kaaslaseks valisin oma lemmiku Jack Wagneri, tuttava Nicki ühest mu seebist, milleta ma muidugi ei sureks.Aga see mees laulab lihtsalt sama hästi, kui maitseb või liha alla praadima pannes, või mis!?

Kauge käesirutuse katse on nagu KUTSE. K-tähtedes on alati olnud lõputu lumm, nagu ka sügises, kui õige nurga ainult need õiged värvid üles leiaks.

Tänase pealkirja