Murepilvede marrastused

Suve lõpp teeb kurvaks kõik, kes ei saanud piisavalt päikest püüda, jalustrabavaid uusi puhkusekohti avastada või merevees end karastada. Vahel pole aga sellel kõigel mingit tähtsust. Paistab päike või sajab vihm.Uued algused on rasked kõigile. Kes ikka tahaks koduseinad selja taha jätta või omaste asemel võõraste keskel alustada. Aga niisugused tähtsad tuuled tavaliselt puhuvad septembrikuus, kui algab uus kooliaasta või lõppevad puhkused. Vaevalt niisama lihtne on vahetada elu- või töökohtagi, ikka pelgad valusaid lõppe ja ärevaid väljakutseid.

Ja siis korraga tajud, et oled unustanud, et kassipoja pehmet selga silitades, nurrub ta just sulle oma keeles ja jutustab oma lugu, seda lugu, mille tähendus on sul meelest läinud. Et sügise lähenev süngus polegi nii õudne, kui märkad punaruugete marjade all lookas pihlapuud või pohladest punast kraavivalli oma roheliselt vaikses paradiisis. Ja milleks lasta endast halval energial ja valedel asjadel välja imeda viimnegi jõu- või tahtmisenatukene. Tuleb astuda samm edasi, mitte kaks tagasi.Pole mõtet otsida nutmiseks õlgu, kes seda sulle ei paku. Ja unistada võimatust, mis niikuinii kunagi ei täitu.

Asjad liiguvad ise paika. Lapsed harjuvad uutes koolides ja uues ajutises kohas, muutuste kiuste. Ja sassiläinud suhteid on võimalik alati parandada, mitte just nii, nagu katkist püksitagumikku nõela ja niidiga. Aga selguse loomisega endas, mõtetes, tunnetes, tahtmistes, vajadustes.

Sügisõhtu ehmatav kiire pimedaks minek ei peagi olema hirmutav.Sest see on ehk aeg rohkem iseendale kui ööpäevläbi kirkalt kutsuvas valges suves. Kui lootused-ootused on veel kõrgel, nagu päike ja kui veel pole end esimese ootamatult teele sattunud okastraadiga kriimustanud.

Kuidas siis kulgeda oma kapriisidega või leppida murelõngast heegeldatud pitsiga, mida kuhugi sobitada ei suuda.Nõtkuda nõrkuste käes ja vabiseda kahetsusest, mis meeltes veel ei koida.Lihvida andekspalumist, kui raske suudki paotada. Vahest on ükskõiksus see , mis istub õelalt su üdis. Teinekord on piinlik jälle olla kurb ja kartlik. Kes ütleb meile, et koguaeg peab olema tugev ja kahe jalaga maas ja kõike suutma ja jõudma. Hoidma, hoolima, mäletama...armastama.