Suvelõpusumin südames

Suvi on nii kiiresti läbi saanud, et peale töö ja vihma ei meenu hetkel midagi. Kui just mitte suve alguses peetud juubelile mõelda, mis hästi õnnestus ja Ivo Linna kontsert, mis ainsana mu suvekontsertite elamust kroonib. Ehe ja hea. Meil on niisugune veidi teistsugune pere, kõik on koguaeg kuskil laiali. Mees töötab välismaal, tütrel oma elu ja tegemised teistes linnades, mina samuti tööga abielus, suvel kunagi puhkusevõimalust pole ja pojal spordilaagrite jada. Niisugune see august sai, kui ootamatult tuli Euroopast koju mees ja leidsime siis ühe nädalavahetuse, mida koos veeta. Võtsime ette väikese tripi meie kenadesse linnadesse. Pärnu - Viljandi - Tartu.Ilm oli ilus, päike kuldas taevas ja vihmapilved olid veel kaugel.

Mereisu oli kõigil peal. Sõitsime alguses Valgeranda, et uut promenaadi uudistada. Metsa vahel üllatas seikluspark, iga puu otsas ronis keegi, nagu Tarzan, nii väike kui suur. Meri möllas, nagu mu hing, erimeelsuste ehtsa hetke tulem. Lohesurfarid toimetasid paremal. Kohviku terrass kutsus kohvile. Aqvamariinikarva vahused lainejänesed tormlesid kaldale. Tuule tuhin vette ei kutsunud. Me pole ka väga veeinimesed. Edasi suundusime Pärnusse. Mõnus oli kolada kesklinnas ja sihitult poodides, uudistada tänavaid, millel pole enne käinud, mälestusmärgid, kujud, purskkaevud ja kohvikud. Jälle tooni andvaid lärmakaid soomlasi täis.Einestasime siis Rüütlihoovi pubis, millest Lepatriinu blogis pikemalt kirjutasin. Edasi külastasime Port Artureid ja uut PKd, marmorisäras ja elitaarsuses, puhas ja kaunilt uus kaubanduskeskus.

Õhtuks sõitsime Viljandisse, meie ööbispaika, tütre üürikorterisse. Mu pöörane mees proovis vahepeal umbes 200ga kihutavale Lexusele järele jõuda. Minu karjumise peale üle 170 kätte ei saanud. Mäest viis tee alla ka, eks see andis ka hoogu.Viljandisse viisime tütrele teleka. Varustasime vastasolevas selveris end veidi õhtuse näksiga ja läksime linna peale taas jalutama. Kiirustav kodunt ärasõit ja ainult ühed kaasasolevad jalanõud, olid jalad muidugi tuld välja lööma pannud. Aga polnud hull, hea eesmärk pühkis ära ka jalavalu, millega argipäeval niikuinii harjunud olen. Jalutasime lossimägedes, sain toitu taas oma kõrgusekartusele, teised minu üle taas naerda. Selle vastu aga kahjuks kuidagi ei saa.Eriline õud valdab veel, kui sõnakuulmatu laps kiviääretisele ronib. Olin lugenud palju avatud Arkaadia aia kohta. Tütar küll laitis mu vaimustusmõtteid maha. Ja milline see siis oli. See oli kummaline segu modernsest mõtlemisest ja perekesksusest, samas jättis segase tunde. Alleel hämaruses süttivad lambid, vett purskavad torud, laste kummalised atraktsioonid, lilled ja istikud. Aga tervikut ei tekkinud.Kole nüüd ka ei olnud. Aga väga vaimustavalt ilus ka mitte. Inimtühi sohvabaar Zikzak mõjus masendavalt. Linnavalitsuse või oli see maavalitsus, taga olev roosipark oli aga meeleliselt kaunis ja trepist alla järve äärde kõndida mõnus. Tasakesi libistasin käe mehe käevangu, et veidike leppimisele läheneda. Järv oli vaikne ja sile, purjus tüdrukud lärmamas paadisillal. Ööklubist tulev tümps kutsuv, aga sealgi ei paistnud hingelist. Ometi laupäevaõhtu. Suundusime siis Männimäe poole tagasi. Kaunis linn, mis mu südamesse pugenud. Hiliseks õhtutunniks sättisime lauale väikse suupiste ja hakkasime uut ostetud filmi vaatama. Sattusime Pärnus videoplaneedis hoogu, ostsime soodushinnaga lausa 4 filmi. vaatasime siis "Ööd Rodanthe`is", teiseks võimaluseks pole kunagi hilja. Filmi "Truudusetu" staaride Richard Gere ja Diane Lane vaheline ekraanikeemia elustus taas. Film oli väga hea. Lähiajal kavatsen ta uuesti üle vaadata, et rohkem kaasa mõelda.

Pühapäeval peale hommikusööki ja mõnusat vahvlite küpsetamist oli plaan Tartu liikuda. Tee peale jääv Võrtsjärv ahvatles külastama, kuna mulle ei meenunud eriti lapse- ega noorpõlvest mingeid mälestusi kooliaegsetest ekskurioonidest. Vaikse kena veeni jõudsime küll. Mingi puhkekeskus oli ka ja nõukaaegsed riietuskabiinid ja laste ronimisredelid. Aga ei mingeid ahvatlevaid kalamüüjaid või muud huvipakkuvat. Võibolla keerasime valest teest alla.

Tartu tervitas kesklinnas siis uhkete kõrghoonetega, mida ma näinud polnud. Eelmisel aastal korra sai kolleegidega läbi ülikoolilinna sõidetud, kui erinevaid puhkekeskuseid info mõttes külastasime. Aga korralikumalt sai käidud enne poja sündi, ca 13 a tagasi.Jalutasime taas vanalinnas, kaunis ja korras ja palju mälestusi tungis meeltesse. Õppimisajad, südamete murdmised, Püssirohukeldri ja Kalda baari kirglikud külastused ja öised jalutuskäigud Annelinna.Nüüd siis einestasime uhkes jällegi marmorisäras moe- ja vabajakeskuses Taskus olevas Rehepapis. Kuigi linna peal oleks võinud ka mujale minna, sest söögikohti oli, nagu seeni peale vihma tänavatel ja Raekoja platsist rääkimata. Ülikoolihoone oli kaunis nagu ikka ja kõikjalt hakkas silma kaunis haljastus, lilletulbad ja kaunistused. Toomemäel ja Ingli sillal tuli ka käia ja soovi soovida häälega kõnelemata. Korraks hüppasime ka Kaubamaja toidumaailma, et küllaminekuks külakosti osta. Plaan oli sõpradele õhtu krooniks veel külla minna Imavere külje alla Kurla külla Tõnurile. Koht, kus on alati hea. Moskva reisilt tulnud vahva sõbra pere võttis lahkelt vastu, maiustasime veini ja arbuusiga ja kuulasime üksteise suviseid muljeid.Koju jõudsime alles peale südaööd, meel meeldivalt rahul. Hoolimata karusselli jätkuvast keerlemisest. Järgmisel hommikul vara tuli juba poeg saata Lätti võistlustele ja peale pisukest tukkumist ise tööle. Üksiku vaba päeva veetsime mehega aias lillepeenardes ja siis taas kaks väga pikka päeva tööl. Nädalalõpuks tegime veel kauneid suvelõpuplaane. Et veel üks Lõuna- Eesti reis teha. Küüslaugufestival Jõgeval kutsus ja miks mitte Munamäe kant, kaunis ja meeldejääv, Pokumaa ja Pühajärv. Paraku käivad kõik asjad üleöö ja mu mees kutsuti taas tööle, olles praegu juba Poola avarustes ja meie taas üksi asjatamas.Ja järgmisel nädalal algav kool paneb muretsema ja pabistama, kuna mu poeg vahetab kooli ja läheb kah kodunt ära.

Paarikümne minuti pärast süüdatakse Läänemere kaldail lõkked. Muinasööde lõkkemered tähistamaks suvelõppu. Kel võimalus, nautige neid hetki. Head suve lõppu kõigile!:)

Lihtsat pingeta häälteta sooja

sõrmed otsivad üksteise juurest.

Ja neil osata olla on vaja

suurem

maailmast püüdmatult suurest.

Pikka pilkude ühtimissuunda,

üht hingamist lähedast -

olla õnnelik, imelik, piisab ...

Sellest piisab,

ei vähemast. /Aita Kivi/