Õnnekirja õnnistused

Karikakar on ikka üks armas valgeõieline suvelill, millelt meil õieribasid on meeldinud rebida. Armastab , ei armasta, armastab, ei armasta ja siis taas armastab... Ja lootus ju sureb viimasena ja õige ka, ikka peab lootma ja uskuma, eriti noorena, aga miks mitte küpsena, kui tundub , et kõik on olemas.

Sain hiljuti ühelt healt sõbralt õnnekirja. Sügavasisulise ja väga kurva, vahepeal läks nii tõsiseks, et ei tahtnud lõpuni lugeda. Lugesin siiski. Aga edasi ei saatnud. Kahjuks pean siin nüüd tunnistama, et pole saatnud ühtegi õnnekirja edasi. Vabandan siiralt, kui seda väga vaja on. Olen neid saanud tohutult. Kui muidu vahest kirjavahetuse üle kurdan.Muidugi on nad toredad ja samas õõvastavad, mis see nüüd küll kaela toob, kui edasi ei saada. Ja vahvad pildid lugulaulude juurde valitud ja puha. Ma ei taha siin nüüd irooniliseks minna, sest ma pole eriti sedasorti inimene. Aga kuna olen ise kirjutaja, ma ei arva üldse mitte, et pean kellegi teise valmis kirjutatud kirja edasi saatma. Õnne lootuses eriti veel. Lugege minu kirju. Vastake minu kirjadele. Ja kirjutage mulle.

Õnnistus on see, kui kohtud kellegiga, kes Sul oli esimene. Lapsepõlvesõber,kes sulle iirisekommi ulatas trepil, pinginaaber, kes patsutas kõrvalt lauaklappi, istu siia, õpetaja,kes alustas õpetust A tähestiku lõppu, naabripoiss, kellega kulli mängides kukkusid,jäätisekioski müüja, kes sulle eskimo ulatas, Peeter Volkonski, kes su ilusa klassivenna kooli viis... jne. Need on hetked, mis jäävad meelde. Nagu esimene roos, tüli, suudlus, palk, halb hinne, koolist puudumine,ema käest riielda saamine, esimene tantsupidu-disco, suvelaager, esimene ööläbi üleval olemine sumedal suveööl jne. Ja esimene armastus.

See nimekiri on lõppematu. Ja mul on südames nii hea tunne, et oma töörindel kohtusin just nüüd mõni päev tagasi oma esimese suure armastusega. Emotsioonid vastastikused ja siis kaed, kuis elukurvid ja -kurrud on jälgi jätnud. Aga ei, elurõõmu- ja janu jätkus igasse sekundisse, nii kihvt. Ja nüüd tuttavad nuputage, kellega ma küll kohtusin.

Tahtsin veel siin midagi enda kaitseks öelda laulupeo kohta. Kuna tunnen, et ehk pean seletama. Olen laulupeol käinud lauljana aastaid. Üldse ei tule meelde, kas ka kuulajana. Ja viimastel aastatel olen seda üritust justkui pidanud millekski endast eemal seisvaks. Pole ühtegi tuttavat lauljat, omad lapsed ei laula jne. Aga ehk ma eksisin. Suurel osal on juba kuues aasta mu töö suviti nädalavahetustele suunatud, nii et ei saa eriti planeerida. Ja nii see läinud ongi. Sel aastal, kuuldes küll soigumisest laulupeo raskest kavast jne, ma üldse ei süvenenudki.Et taas laulupeoaeg... Kellega ma sinna lähen? Kuidas tagasi saan? On mu esimene mõte.Kui mul autojuht kodunt ära. Ja see õilis ja ülev tunne mind üldse ei tiivusta, praegu, sorry kõigi ees.

Ja kuna ma pole ka tõepoolest kolm päeva teleka ees saand viibida, ei süvene ka kollase ajakirjanduse kaeblemisse, et hea või halb pidu, ülekandes katastroof või muu jama. Loodan, et kõik, kes käisid, said oma naudingu, ju mul tuleb ka oma aeg, tulevikus, taas leida see tunne.Olles küll liialt üliemotsionaalne inimene ülistused mulle ka väga ei istu.

Tänane päev möödus hoopis pojaga hambaarsti käiku oodates. Ja olen ikka meie kohaliku arsti kohta öelnud, et läinud hoopis kaubamajasse müüjaks, aga mitte hambaarstiks õppima. Kohaliku elu võlud ja valud.

Olen jälle "vaba ja vallaline", meest nägin viivu viis, niidan ja rühin siin üksi aina edasi. Ja võitlen muude kollidega. Põhiliselt iseendaga. Aga teie minge põlluleja leidke üles meie armas karikakrakene ja leidke oma õnn, kasvõi hetkeks. Armastab, ei armasta...