Vihma vägi

Eks me oleme siin Eestimaal harjunud, et võib päevade kaupa ainult sadada ja sadada ja et vihm rikub nii tuju kui toimetused. Kes ikka tahab vihmakeebi all vihmas võdiseda ja mõnda suvist etendust vaadata ja kaasa tunda näitlejatele, kes valge vee all ligunema peavad. Või tilkuva vihmavarju all bussi oodata, et seiklema sõita. Vihm teeb laisaks ja seob tubaste tegemistega. Eks minu peolained lainetasid ka veel ju mitmeid päevi. Sai võõrustatud veel järgmisel päeval kodus ka endisi kolleege Maaritit ja Tiinat ja lapsepõlvesõbrannat Marikat.Mõnus päikseline päev ja muljete möll kroonis päeva. Ja laupäeval raske väsitava tööpäeva keskel kuulsin närvilist kellahelinat leti taga. Ja oh seda rõõmu, Lille ja Ergo, kah endised kolleegid. Vinge oli veini juues igasuguseid vahvaid ühiseid asju meenutada, mida raske unustada. Pärleid siin meenutama ei hakka, aga naerda sai kõvasti ja vina sol maitses ka aina paremini. Nii ei tundunudki seljataga olevad rasked päevad nii väsitavad. Äike raksas akna taga ja õlguvõdistades mõtlesin, et mida vihm mu taimede, lilledega kodus teeb ja kuhu peitu küll poeb Rex.

Tegelikult oli kõik korras. Olin ju mõne taime ennatlikult koridori tõstnud ja Rex oli ka end kuudi kõrval olevasse lauta murdnud. Nüüd olen mitu päeva peale vihmasadu lõppemist aias toimetanud. Niitnud ja istutanud. Kingituseks toodud terveservalisele pajule ikka otsisin kohta, aga tahtsin, et ta ikka kohe nähtav on, kui uksest väljun.Uurisin netist ka, et poolvarjulist kohta on vaja ja nii lõpuks tegin ka oma valiku. Marika toodud uhke roosakirju ampel oli ka kenasti vihmast puutumata jäänud, ainult nüüd peab kuivanud õietupse noppima hakkama ja see on vast tegu.

Kahju muidugi südamest, et ei suutnud Kiku kutsele vastata ja ikkagi Viljandisse sõita kultuuri tarbima. Mina üksi siin, tema üksi seal. Üksinduse üminast saaks varsti laulu teha. Olen kuidagi apaatne olnud kõikide valikute suhtes ja niisugust A`haa insite pole minust läbi käinud, et vot seda just vaadata,kuulata tahan.Setod ehk tõmbaks mu käima tõesti või mõni kuumalt kirglik kuuma maa muusik. Mind tuleb lihtsalt kindla variandi ette panna.

Nii ei oota ka ma üldse jaanipäeva. Kuigi ehk esimese kutse täna ikka sain. Kuhu mujale, kui Tiidu juurde, kes õlle käima pani, käisin talle temperatuurimõõtjat viimas ja eks ta hõõrus rõõmust käsi, kui kuulis, et vist ikka mu mees nädalalõpul kodutee ette võtab.Ma ei tea miks, aga jaanipäeval pole mu hinges tähtsat kohta. Pole 9st lillest pärga teinud ja rahatulesid läbi laulatussõrmuse tule juures näinud. Polegi ju abielus.:) Eelmisel aastal Varemurrus oli minus tohutu virvarr. Leegitsev tuli tuulise mere ääres,kallid inimesed ümberringi. Pidu ja möll, nagu meie rahval ikka. Nüüd nagu ei tahagi midagi oodata.

Peojärgne väsimus on ehk ka arusaadav. Sai ju ikkagi pikalt sel teemal mõeldud ja planeeritud, kuigi olin üsna kimbatuses, kuna mehe kätt ligi polnud. Et kuidas, kus, millal? Aga, mis siin enam soiguda, pidu peetud, külalised kostitatud, õnnitlustele vastatud. Veel viimane õnnitlus tares andis mulle hetkeks rõõmutiivad. Üks uus ja kallis sõber, kes ise raskustega võitlemas, tema head soovid olid, nagu päikesekiir läbi lõputu vihma, mis teeb päeva selgeks ja hinge helgeks. Et vastu minna argipäevale, uutele pidudele ja võrratutele väljakutsetele.