Killuke kuulumisest

Valge ristikiheinatutt pistab rõõmsalt lokkavast heinast oma pead. Viinamäe tigude pruunid kuued lähevad jala all krõmpsti-krõmpsti katki, et lausa kahju hakkab neist. Tikriroheline kasvatab torkival põõsal mõnusat magusat augustikuuks. Sirelitelt pudenevad vihmapruunid õiekesed. Kui ma elaksin praegu linnas, kas ma seda kõike näeks ja märkaks.

Vaatasin oma lemmikseriaali, mis mul küll eelmisel korral vahele jäi. Suurlinna vinged daamid kummutasid just Victory trepimademel kallist konjakit suhete kokku lappimise ja tunnete turgutamise ja südamehaavade parandamise eesmärgil. Nemadki visklesid unistuste ja teostatu küüsis. Et see, kes vaikuses (maal) elanud, tunneb end suurlinnakäras hästi. See, kes linna tuledesärast kaunite metsalagendike vahele rahusse ja romantikasse kolinud, arvab algul, et sõbrad kaotasid ta telefeoninumbri ära. Ja kui tihti me tahame teiste eest otsuseid teha.Mõeldes, et me aitame teda. Ja kas saladusega priiskamine jätab meid lõpuni ausaks. Ka enda ees.

Lähen alati selle filmi näitlejate ilmete ja kehakeeltega kaasa. Minu meelest tänasel seerial oli ülihea stsenaarium. Wendy tumm kõnekas silmade punnitamine, nähes sõbranna Nicot bossiga kapsasalati ja viimase kurgi pärast lustlikult sehkendamas. Bossi, kes alles oli ta vallandanud. Victory kibekiire margaritade segamise ajal sõbrannade valelik ettepanek, viia teda kaunisse loodusesse südant ravima. Kirby leebe käe õlalepanek Nicole piknikul enne armuakti valendaval aasal. Kolme kiiktooli kiikuma jäämine, kui kihk kiirelt linna naasta,määravaks sai.

Seekordki purunevad ehk unistused ja suhted. Kas me alati saamegi kokku jääda just selle inimesega, kelle arvame enda jaoks loodud olema.Suudame sammuda sirge seljaga välja kraapivast südamevalust. Ja usume, et homme pole enam nii valus, kui täna ja kuskil tunneli lõpus paistab valgus võibolla ka uus tee. Ja et märkidel on mingi tähendus, kui lind pähe teeb või unenägu ehedana täide läeb.

Õnnelikud on inimesed, kes tunnevad, et kuuluvad sinna, kus nad on. Ega lõhu oma hinge tühjade igatsustega, võimatute võimalustega. Ja siis kasvatavad endas tigedust, nagu tige tikrimari.

Suvesoojal päeval, kui päike paitab põski ja lilled igast kandist pakuvad silmailu ja tuulik tuulevaikusest tukub, kui istun oma väikese kollase kodu köögi akna alla lepatriinudega kohvitassiga, mõtlen, issand kui mõnus siin on...