Piiride proovimisest

Kullerkupukulla piisarahe peagi külvab üle mu armsa Karukese mullase haua metsas. See siin mul päris lähedal. Kiviaia taga. Aga, kui arvuti taga istudes teile kirjutan, paistab naadi ja nõgesemeri kiviaia vahel ja siis veel see taimetots, mis soolatüükaid hävitab. Aga mulle meeldivad ka Prantsusmaa kiviroosad katused ja ühtlase triibuna kulgevad viinamarjaväljad, samblaroheliste küpresside tuules kaardunud read ja pilvevatihalli kerkivad mäed - kõige selle kohal, kaugel, samas nii lähedal. Ja mu hinge romantika rosin - Rubi, Barcelona külje all. Kuidas küll sinna saaks? Eemale muremõtetest ja nutulaulust. Olen vist terve tänase päeva aina nutnud, tuules pisaraid mullamustaks vastu nägu pühkinud ja mõelnud kummaliselt keevalisi mõtteid, lugenud headelt sõpradelt toredaid kirju, üritanud mängida oma mälumängu.

Kus on see inimlik piir, kui ületad enda või väljud endast. Ka vastupidi, jääd vaoshoituks ja hoiad kõik endas ja mis siis vastu saad, maohaavad, valud ja piinad ja mõne krabilise. Ikka loodad ju, et Sinuga seda ei juhtu. Juhtub kellegi teisega, keda sa ei tunne. Aga mitte minu või sinuga. Aga sageli juhtub ka seda Su lähedastega.

Maikuu oma meeletusega on erinevaid asju pakkunud. Näiteks oli meil küla koosolek. Kahju küll, et kohale tuli ca 5-6 inimest 68st, aga seegi midagi. MTÜde loomine on tänapäeval moodne ja miks mitte seda ära kasutada palliplatside, kiigekohtade, laululavade loomiseks. Mõtteid oli kokkutulijatel erinevaid, mõned ehk üsna omakasupüüdlikud, kuigi ehk ka laiemale rahvale mõeldavad. Tundsin end väikse kärbsena, ilmselt suudaksin palju kasulikum olla, kui teised taipaks tõde.

Tööl olid väga meeldivad kliendid, nendega lubasime terve edasise suve veeta - päästeameti ponksid poisid. Nüüd juba lugesin meie ametiühingustendilt - mis värk on? - tänukirja, ikka meeldiva teenenduse ja tähelepanu eest. Missiis, et möödunud nädalaga jäi selja taha 68 t, olid ka teised meid külastanud rahvas sümpaatne ja lausa rahvusvaheline. Rohelise liikumise edasiviijad kõik, mis Läänemerega seotud. Kah toredad, omamoodi boheemlased. Heameel oli, et ei pidanud päris üksi rabama, My profikäsi ja tööde muu jaotus jättis võimaluse püsti ikka püsida valutavate jalgade kiuste. Tänud kõigile!

Eile ilmus ka taas ekraanile mu lemmik "Huulepulgadžungel", imelik, üldse ei suutnud süüvida. Kuigi mõned liinid jooksidki sedamööda, et nii kuis annad, ka vastu saad.Täna kahjuks kordust ei saanud siin vaadata ja ei lisagi rohkemat. Blogi sissekannete vahepeal lõppes ka laululahing, milles olin ikka väga pettunud. ETV band tegi oma margi sõnaotseses mõttes täis. Naiste laulukaar ei kandnud ja laul oli üldse hale. Instrumentaal , kusjuures oli super, ja Indrek soolotas nagu Rannap. Aga seda klaveri valdamist olen ma ennegi kogenud, kunagi tegime koos emadepäeva NORAt või oli see lihtsalt Tulipunkt, siis Indrek laulis oma emale ja saatis end klaveril, mäletad ise veel seda>? See, et võitsid need, kes võitsid, ju oli nende aeg, kuigi hääletasin siiski ikka kilehäälse, äärmiselt mitmekülgselt vokaalse WAFI poolt.Ja kuna nii ei läinud, oli ikkagi pettumus hinges. Lemmiklaulu saatele elan ka ikka jõudumööda kaasa ja pärleid pudeneb pühapäeva. Eriti heameel on Pearu üle, ta mu armas koolikaaslane, oktoobrilaps. Valitud-pakutud laulud on olnud head, esitused südamlikud ja kindlad. Üllatusi on teisigi olnud. Silvi Vraidi superlux välimus, vanasti ikka sosistati kuluaarides tema ülekaalust ja halvast maitsest, nojah, lauluhääl ja õpetamisanne on ilmselt aina aastatega tõusujoones. Aga võrratult kaunis nägi Silvi välja. Isamaalistes lauludes oli lemmikuid palju ja ma eriti ei imestanud, et Valdo ja Inese laul edasi sai või esitus, sest hiljuti olin ka ise selles laevas. Aga "Ei ole ükski maa" üllatav esitus uues koosseisus oli südamessetungiv, ei ühtegi piinlikku nooti ega valet valikut, õnnelikud solistide näod ja võrratu elamus. Kahju , et pole mingit lisafooru, kuhu neid hääletada saaks. Viimases saates olid nauditavad kõik eurolaulud. Eriti Ivo ja Maarja ja ka Dave ja Tanel. Hea, et vanad vaenud, võibolla ka meedia jaoks maiuspaladeks vormitud, maetud olid ja žürii koosseisus Maiani kommentaarid olid ka kuidagi hingeliselt hingematvad. Jääb vaid oodata viimaseid saateid ja teadmist, et finaali ajal tööl istun.:(

Kunagi keegi ei küsi, et miks mu blogi pealkiri on Pohlaparadiis ja mu nimi Mustikas ja köögis Lepatriinud. Kuna minu elukohas kohe minu lähedal asub männine pohladest rikas mets ja mustikaid ja maasikaid ja männiriisikaid leiab sealt ka. Siis juba ammu, ammu, kui linnast maale kolides oma sõpradele kirju kirjutasin, siis ikka viipasin rõõmsalt, tervitusi pohlaparadiisist. Tõepoolest, jooksed üle tee ja kui juba männikaid korvi korjad, kuuled ikka oma koera haukumist, ei eksimishirmu. On ka mahedaid muulukaid, pikantseid puravikke, kuldseid kukeseeni, punavaid pilvikuid, sinavaid sinikaid, musisuude mustikaid. Aga aega selle oma pohlaparadiisi jaoks leian nn hooajal aina harvem ehk nüüd sel aastal, kui majandussurutis niiväga töökammitsaisse ei sunni. Mustika nime oma kasutajaks laenasin tegelikult oma mustakuueliselt kassilt, kes on meie perekassi Nässu viimane poeg. Nässuke oli meil kodukassiks 15 aastat, Musti oli ta viimane poeg ja Karumüra, Musti esimesest pesakonnast. Uus põlvkond. Lepatriinusid hakkasin korjama lambist, ausalt öelda ei mäletagi. Nii armsad punatriibulised karvased ja igas muus variandis, väiksed ja suured, muidugi hästi palju sõbrapäeva kaupa vormitakse lepakateks, siis ise ostan ja head sõbrad kingivad, Mul on käterätte, riidenagisid, arooomilampe, karvaseid kaisusid, lillevaase ja kaarte ja pildiraame, võtmehoidjaid ja kohutavalt armsaid kohvitasse, kusjuures erinevaid. Suvel tuleb ilmselt oma aia kive lepatriinudeks maalima hakkata, sünnipäevakink missugune, kui muuks raha ei jätku.