Kurbuse kärjed

Matsin praegu oma kätega oma lemmiku karvapalli Karumüra maamulda. Esimest korda elus tuli mul ise meie pere lemmikut leida surnuna ja matta ja kaevata, alati on seda mees teinud ja mina olen ohjeldamatult toas nutnud. On siis kuri auto või bussiratas saatuslikuks saanud või haigus ja vanadus. Alles hiljuti oli mu armas Karu väga haige ja aitasin teda niipalju, kui oskasin ja ta sai sellest võitu, lakkus end terveks. Tudus mul diivanil oranžide patjade vahel ja tegi kurr ja kurr, ka siis, kui jõudu eriti polnud. Muidu isepäine ja lustlik,elujõulisem, kui ükski teine kass,kiire ja kaval, kui mina lõikasin vorsti(ja mitte ainult) lõikelaual, udis tema ka käpaga, lubati tal laua peal magada või keraamilisel pliidil, kui ta seda vaid tahtis. Suure karu käppade vahel või voodis.Ja nüüd taas tuli mingi haigusekoll kallale, magas ja magas mul tunde ja päevi toas, jõi ainult vett. Ikka loodad, et läheb üle ja mürgihiir verest välja. Misiganes ka süüdi poleks. Kassid on ikka niisugused imearmsad, kes poevad Sulle sülle, kui ka Sinul on mure või valus. On Sulle sõbraks ja rõõmuks iga päev. Mulle neil õnnestub ka alati südamesse tungida.

Nüüd tudub mu Karuke nurmenuku kollase, sinilille sinise, noorte vahtrate, okkaliste kadakate, kase rohelise ja kullerkupu kuldse metsa all, kaaslasteks lisaks jänesekapsale, ülastele, naadile lahkunud meie pere karvased sõbrad Priku, Väike-Jõmm, Pätu jt.

See esimene pilt on veel tehtud eelmisel nädalal, kui ta raskest verejooksust toibus ja jälle silkas mööda hoovi ja narris Rexi ja andis käpaga väiksematele ja käis laua peal vorsti järgi. Nüüd ta enam seda ei tee, mitte kunagi.