Läbi lillede: rahvaste ränne, kiviklibu kadalip...

Mul hiljuti helistas üks kolleeg, kes ka mu blogi loeb ja kurtis nii suusoojaks, et ma kirjutan läbi lillede. Nojah... Tahaksin ju küll kirjutada otse , ilma luule ja lauluta. Kõik teavad, et ma pole väga otsekohene inimene, vaid pigem pikalt enda sisse põdeja.Aga mu töökoht on jah mind ajanud ummikusse. Mina,kellel tegelikult kokkuvõtteks ainsana alandati palka üsna suurelt, nüüd käin tööle bussiga. Tore! Raadiomajja või instituuti, mu esimesesse töökohta, sõitsin ka rongi ja trammiga ja käisin jala, see pold mingi probleem. Töö käis kellast kellani ja oligi kõik väga lihtne. Siiani Pedasele liikusime ikka ju firmapoolse besnsiinikuluga, kuigi ma pole linnukesi seina peale vedanud, kui olen ise läinud, teisi peale võtnud, bensiinigalonnet andnud, misiganes, sellel polegi tähtsust. Mina täna aitan sind, sina homme mind.

Ja nüüd oli ikka päris mõnus ärgata Eestimaa hommikusse, maa härmatanud ja päike alles piilub, mul talvejope üll ja bussist maha minnes kiviklibu kõrgete kontsade all. Muretse endale vastavad jalatsid, ütlete?! Maatüdruk ju näiliselt. Unistage edasi!Botastega ma nüüd küll tööle ei lähe ja riideid ma nüüd nii palju ka ikka vahetama ei hakka. Viimane kord oligi lahe...ahaa siin tulevad nimed mängu, kuna olen pikalt kirjutanud läbi lillede, siis seekord on kõik nimed mängus, kaevake või kohtusse!

Kõmpisin jälle Pedasele, jala, koguaeg nina ette vahtides,et mitte käpuli käia, sest tõepoolest, kiviklibu on täiuslik tee peal. Ülemused kohvitasid ja muigasid restos. Ok, mul savi, alles pärast tuli välja, et üks neist ikkagi pidi mulle järgi tulema.Kuna aga kiire ei olnud, võisingi ju neid kiviklibusid kinganinadeda võisteldes põrnitseda. Ja kuna olin enne eelnevatel päevadel koristamas käinud ja küll ma siis luudasin ja tuusasin seal ja mõtlesin koguaeg, et Maret oleks mu üle uhke. Tolmuharjaga kõik ämblikuvõrgud ja märkamatud nurgad ja niššid ja oi-kui-palju asju ma veel ära viskasin. Pesin meie tagumiste ruumide põrandaid, tavaliselt pole selleks aega ja lasin neil kuivada ja istusin lõpuks õues tuulikute juures kividel päikese käes. Ja kirusin end, et Ehaga enne teed jääkülmas restos õlguvõbistades jõime.

Ja siis käisin mööda koguaeg meie kalendrist, kus oli enne kõik nii vajalik info, kõikide meie töötajate, kes meilt läbikäinud , kirjas. Ja kui inimese sünnipäev käes, ainult mina neid mäletasin, ja nüüd oli see ära visatud. Ja ma siis hakkasin mõtlema, kus keegi on, mis kellegist saand ja tore, et keegi endast ikka teada annab.

Soomes töötavad Urve, Aire, Maips, kõik ilmselt rahul, Viljandis pesitsevad meil Kaspar, Urmo, Kätlin, Reimo, Kristin, pealinnas Mai-Kai, Ruti, Heleen, Tanel, Mario, Riina ,Lille, Padise vallas Maret, Lii ja kuskil Padise ja Keila vahel on ka Tiina ja Maarit ja Ergo Jõhvis. Veiko müttab metsas ja Andrus Raplas palgata puhkusel, kuidas küll nii saab(?) ja Erika Hiiumaa laeval küpsetab karbonaadi.Jätsin kedagi nimetamata???!!!

Aga asi ei saa ju nii roosiline olla, ülemus küsis mu käest, mis ma siin üldse tegin (uks must ja muud vanad asjad)ja siis juba hiljem, kui ta hakkas nö hommikusööki tegema, ladus lauale täpselt kolm taldrikut. Ja teate seda minu legendi, mida te pole siiani uskunud, et need kes kodunt tulevad, söövad ju kodus. Ja siis oligi jube vahva endale toimetusi leida, kõik on ju nii must koguaeg, kui boss praadis ilmsel peekonit ja muna, ma täpselt ei vaadanud, aga taldrikuid oli ainult kolm. Katale, Vahurile ja härrale endale. Nüüd pean edaspidi tõesti enne tööpäeva poodi minema ja endale midagi tööle kaasa ostma, kui kodunt pole võtta ja mis põhiline, hea kohvikoor, et ikka head kohvi nautida, vähemalt, üks kord päevas.

Oh jah, Marta, Marta, isegi Kata ütles, et küll Marta selle Katti linnas kokku keedetud leivasupi peale oleks leili läinud. Ja Maips, kui sa oleks näinud, kuidas me Kataga pidime magustoitu pokaalidesse jagama. Kui samas arvud olid seinal, aga reaalsus oli teine. Nii mõnigi meist kulgeks Harkusse või Rummule.

Kuna olin ju peale koristust taas seal valvel, taastasin toalilli, leidsin isegi väetist tagalaost,ja siis võtsin nahhaalselt ka uue kalendri, kes kurat küll selle eelmise ära viskas.Ja hakkasin vaikselt peas ja orkuti kaasabiga meenutama meie maja sünnipäevasid, et oleks ikka kellegile helistada ja kedagi endale abiks kutsuda. Nüüd ka ütlen, tulge mulle appi ja päästke mind sellest jamast, sest mul on sellst kõrini.