Puhkus Pohlaparadiisis

Tujutult langeb valgeid helbeid lumehallile jääkoorikule. Väljas on tujukas talv. Ühel päeval naudid männimetsa vaikuses pehmet talveilma ja loed helbevalgelt kitsede ja jäneste, kodu lemmikloomade tikitud jalajälgi. Sekka üksik ehmatav põdrakabi, suurelt ja uhkelt on ta siit läinud. Ehk enne Sinu käiku just. Teisel päeval pillerkaaritab päike tunde, paisates kevade- ja rõõmuhõngu hinge ja õuele. Olen puhkusel. Esimest nädalat, mitmeid nädalanatukesi on veel. Ehk jõuangi kevade ära oodata.

Planeerimata puhkus on nagu süllekukkunud kuum õun, mida loobid peopesalt teisele, et käed kuumaga harjuks. Mida peale hakata ajaga, kuidas seda täita. Kuidas raha mitmesse kuusse õiglaselt jaotada. Mida endale lubada, millest loobuda. Mida või keda oodata. Teha kondikava ja näpuga järge ehk pidada, et tahtmised taevariiki saaks ja lubadused laekasse, mida hea pärast meenutada.Küsimärgid jätsin meelega panemata.

Täna küpsetasin üle tüki aja kohupiimakooki. Nii hajevil olin, et peale katte panemist veidi küpsenud põhjale, haarasin ahjuvormi paljaste käte vahele. Oi kui magus valu. Ja seebivahtu kulus palju.

Puhata on ju hea. Argikohustusi on võimalik päeva peale hajutada ja laiska on hea panna.Unenälga just argihommikutel ei kustuta, sest laps on ikkagi vaja kooli saata ja võileivade tegemise saginas , saab ka silmad juba lahti. Ja peale mõnda ringutust, kohvigi tulele.Äratan end endiselt inglise draamasarjaga "Südameasi", millest olen enne oma blogis ka kirjutanud. Südamest südamesse kulgev külaelu oma tahumatute tahkudega, inimlike impulsidega, paratamatute pahedega, ahastava armastusega. On nalja ja naeru ja valu ja pisaraid. Heas ja halvas, terve ja haigena, rikka ja vaesena.

Ees seisab vist esimene vaba nädalavahetus üle hulga aja. Sest ilmselt viimased 5 aastat olen need siiani oma tööle kinkinud.Ja mul pole mingeid erilisi plaane.

Veidi olen piletilevis ja kuhu minna portaalides uidanud. Kontserte, etendusi sobilikke otsinud. Saller-Raua kontsert on lähimasse kontserdipaika Keila juba välja müüdud. Kangesti kisub mind taas Viljandi, aga kuna on ka laste koolivaheaeg märtsi lõpus, tuleb vist sinna ajavahemikku see käik planeerida. Mida kinos vaadata või teatris, valikuid on raske teha.Otsuseid samuti. Tahaks kirjutada ja lugeda, külla minna ja külalisi võõrustada. Metsas palju jalutada, päikese kinni püüda, et positiivsus taas minusse tagasi voolaks, puna palgele tuleks ja sära silmadesse. Taas.

Ja kui te äkki avastate, et ma olen levist väljas, siis teadke, et üks meie armsatest kassidest, nimelt Triibu, näris ühe nädala jooksul katki juba teise peenikese otsaga akulaadija. Vot! Millal ma seda hankima lähen, pole veel teada.