Päikese püha paiste /Pühendatud Terjele/

"Tardununa vaatan läbi oma aja

aga võrk on tihe nagu linnumajal

me ei pääse välja, teised sisse ka

kuhu peita nägu, kuhu toetuda.

Kelle peale panna oma raske kandam

kuhu poole sõuda et võiks jõuda randa

mida uskuda ja mida võtta valeks

kelle poole hoida keda petta tuleks

kas on üldse lõppu nendel küsimistel

seni, kui on lukke meie välisustel

kas on üldse lõppu nendel küsimustel

seni kui on lukke meie hingeustel./U.A/

Veidi räsitud nurkadega kaardi otsisin täna kapi mälestuste laegastest välja. Hiiretipsu kingitud kaart mulle juunis 1988. Täna on Terje sünni aastapäev. Meie sõprus sai raadiomaja seinte vahel alguse 86l aastal. Ikka veetsime koos palju lõputuid tunde, vanalinnast Lillekülla jalutades. Maitsesime punast veini ja kuulasime teineteise põnevaid lugusid, nautisime muusikat, virgutasime vaimu, kosutasime hinge... Tänase loo pühendan Terjele!

Igal jõulueelsel kingirallil, näppisin filmiriiulil kuldkollaste päevalilledega kutsuvat karbikest "Toscana päikese all". Ikka jäi see mingil põhjusel ostmata. Mitmeid aastaid.Lõpuks tuli see film minuni ja soovitan seda teil kindlasti vaadata ja te tunnete, kuidas te süda täitub päikesega, ka siis kui momendil pilvehall kükitab kodumändide kohal, te äratate üles oma vaimu, kui olete lasknud tal argirutiinis surra, te leiate taas oma usu, kui olete lakanud uskumast. Teie hing täitub muusikaga, kus teile veel tundmatud instrumendid mängivad siiraid sümfooniaid südamest südamesse.

Ootamatult lahutuse muremõtete all vaevlev kirjanik Frances, keda mängib võrratu Diane Lane,sõidab sõbrannalt saadud lohutuskingiga Toscanasse ja pööraste uitmõtete ajendil ostab endale seal räämas 300aastase maja. Olles võõral võrratult kaunil maal, leiab ta endale seal toredad Poola ehitajad, kes hakkavad maja renoveerima, juristist sõbra signor Martini. Tal on päranduseks tolmuvas murtudroosa katusega kivilossis 10 000 tühja veinipudelit, üks viinamari kuivanud viinamarjaistanduses ja tundmatud satikad-putukad. Aga õnnetust armastusest ülesaamise kibe kihk paneb ta tegutsema.

Film pakub lähemalt tundma õppida itaallaste elujanu, flirtimist, kui rituaali, rikkalikku gurmee maailma, pikki perekondlikke õhtusöögilaudu, kirevat turumelu, armujanu nii noortel kui vanadel.Itaalia keelt ja kultuuri. Bramasole, ostetud uue kodu nimi, tähendab itaalia keeles igatsema päikest.

Imetlen alati Lane mängitud sensuaalseid naisi, kasvõi "Truudusetuses", kahjuks , et pole jõudnud vaadata veel "Ööd Rhodanteses", nii ruttu kadus kinost ära. Ta on filmis nii ehe ja erutav, siiras ja südamlik, hetketabav ja harras, veetlev ja vaba. Temast õhkub rahustavat rikkust, sisemiselt hõõguvat ja keegi ei jää sellest puutumata, kellega ta maalilises Toscanas tutvub. Müstiline filmidiiva Katherine püüdes filmi algul turusaginas pilku udusulis pardipojaga end silitades, hiljem jagades ehmavatavalt otsekoheseid õpetussõnu Francesele, soovitades tal elama hakata mitmes suunas, lapseliku õhinaga.Üdini naiselik Frances januneb armastuse ja iha järele, igatseb perekonda ja pulmi, muidu pole mõtet maja tühjusse üles ehitada. Ja tasapisi hiilides ajale ruumi andes kõik tulebki. Usk, kui maailmavaade. Noorte armastajate toetamine, Poola imeilusate silmadega Paveli ja Itaalia peretraditsioonide vangis oleva Chiara.Itaalia köögikunsti ukse avamine. Ja lõpuks põgenedes ehitusega seostuvast eufooriast Roomasse, jookseb flirtivate itaallaste eest kaunile Marcellole otse sülle ja voodisse. Ärgates nii elule. Et polegi kadunud veel kõik. Kõik parem on veel ees ka sellel juba südamesse kasvanud maaliliselt kaunil maal. Tärkavad tunded ja su ümber polegi enam lõputu uni ja udu. Vaid päike paistab oma kullahelgilise kerana su hommikusse ja uinub rohekashalli oliivisalu taha, kuum ja kättesaamatu. Loojangu hetk, mis teeb meid meeletuteks ja haavatavateks.

Leidsin laekast veel ühe armsa tillukese meelespeasinise kaardikese, kortsus ja piinlikult plekilise, aga ta on mul alles. Terje käega kirjutatud:

KAOTADA POLE MEIL PALJU

VÕITA AGA - TERVE MAAILM