"Südameasi"...

Esimesed härmatand valged ööd ongi käes. Teeb maapinna tahkeks ja libedaks ja laseb hetkega vihmavingu ja niiskuse unustada, sest kerge kargus õhus, punane taevapiir õhtul ja hämmastavalt selge tähistaevas paitab meelt ja hinge. Olen viimasel ajal telekast avastanud enda jaoks inglise sarja "Südameasi". 60.a Aidensfeldi küla Yorkshires, maalilised künkad ja orud ja väikese provintsi argielu, linnast eemal, veidi piiratult, aga kõiki kohalikke võimalusi ärakasutades. Nii on peategelasteks politseitöötajad, sest tsipake kriminaalset juhtub ikka, hakkajad, kuid pisut juhmaka olemusega ärihaid, kohalik tohtriproua oma lihtsa ja võluva olekuga ja kohalik pubi, mida peab endine politseiinspektor, kes nüüd ka pensionipõlves vaikselt vahest Sherlock Holmesi mängib, šarmantne baaridaam Gina, kes ükskõik millise missivõistluse võidaks...jne.jne. Südamlikud teemad igas seerias, mis ei peaks kedagi külmaks jätma.

Õhtuti peale päevatööd kogunetakse kohalikus pubis, kõrvuti baaripukkidel limpsivad kannukest õlut nii politseikonstaabel, kui talunik, läbisõidul viibiv maadeuurija või rikas lord.Vahet eriti pole, räägitakse kuumimaid kõmujutte või kihistatakse naeru naljakate juhtumite üle.Või aetakse hoopiski asjalikke asju. Meil paraku nii enam pole. Ei saa veendunult minna kohalikku baari klaasile veinile, lootes, et see sust hea mulje jätab või et sa seal väga oodatud oleksid. Kilejopedes ühed ja samad kohalikud poisid joristavad õllekannude taga ja midagi tarka siit kuulda pole võimalik. Ei tule siia kohalik juurviljakuningas või uus perearst, ei valla kulturnik ega sotsiaaltöötaja. Kui just mõni juhtmenäppija läbi ei astu ja ikka ja jälle need ühed ja samad noorsandid, kes kas ei viitsi enam õppida ja tööl käia või pole oma ajaga lihtsalt muud paremat peale hakata.

Pubi- või kõrtsikultuur, mis võiks ju püsida ja olemas olla. Nn klubiõhtuid tehakse teistes Eesti maakohtades küll, ju jätkub entusiaste ja ka nõudlust. Meie oma ääremaal hiilgame mitteaktiivsusega, mitte kaasa minemisega ja meil puudub tolerantsus.Üks kord aastas toimuvale vallapeole, kuhu tavaliselt ka nimekas artist kutsutakse, jooksevad kõik kokku pigem sellepärast, et tasuta šampust pakutakse peoalgul. Sest sageli jäävad mõned teised üritused vähese publikuhuvi tõttu tagasihoidlikuks või hoopis ära. Aga meie oleme nagu teine tsoon. Võibolla on ka nii, et ma lihtsalt ei oma informatsiooni. Uues raamatukogus ma klatši kuulamas ei käi ja poes ja juuksuris käin ka harva. See tähendabki, et kas tunnen ikka end siin võõrana, kuigi pesitsetud siin juba 15 aastat sissekirjutusest hoolimata. Nägingi juba täna elamist Hispaanias unes, minu äramineku-mõtete valge paljastus ja Meie-Euroopas saadete peegelpilt uneajal.

Eestimaa on ilus. Saaks ja peaks vaid rohkem seda enda jaoks avastama.Olgu see igaühele südameasjaks./Illustreerival pildil kaunis Otepää loodus/