Nüüd see siis on läbi. Puhkus. Aga uduvihmavõrus ja tuulte meelevallas tõrkuv Eestimaa sügis kestab. Libisesin seekord rongiga diagonaalis läbi halli Eestimaa, sihtkohaks siis mu uus armastatu - Viljandi.Ei olnud raudteepervel kauneid hingematvaid apelsinioranže vahtrapuid ega silmipimestavaid vaateid kodumaa karmile loodusele. Vaid vanade majade rida, veidi venepärane, venestunud jaamahooned, räämas ja ripakil. Vähemalt Keila jaamahoones paikneb ettevõtlike inimeste eestvedamisel kohvik Kegel. Istusime pojaga uhkelt I klassis, kus teed ja kohvi pakuti ja oma toitu pold lubatud süüa. Pehmed istmed ja lauake istmete vahel. Üürgav Elmari raadio ja sõbralikud teenendajad.
Pimenevas õhtus võõras kaunis linnas ootas meid mu tütar. Suundusime kottidega Männimäele, püüdes kramplikult marsruuti meelde jätta, et iga kord ei peaks meile vastu tulema. Tee polnud pikk ja õhtu tõotas kena tulevat. Noorperenaine oli väga maitsvat krevetisalatit valmistanud, ületee paiknevast Selverist varusime hulgipäevadelt oliive , sinihallitusjuustu, puuvilja ja Saksa valget veini, 2:1 hinnaga, mis küll kahjuks õlekollaseks portveiniks osutus. Aga pold tal häda midagi. Jutustasime, vaatasime taevakanaleid ja mängisime lauamänge. Eestimaa mälumäng oli kusjuures üsna põnev ja seltskondlik pealekauba.
Teiseks päevaks olid meil suured plaanid tehtud, kuid eks poole öö ajal magamaminek tegi oma töö. Mu spordijanused noored läksid jõusaali ja mina linna peale kolama, kuigi selleks hetkeks kui mäest alla ja üles linna jala liikusime, oli tunne, et kohe tulevad jalad alt. Mu viimase aja valu ja vaev. Aga armsad punapõsksed maasikad ja päike ja kellegi armsa eilsetes jalajälgedes käimine, meelitas meelt ja tõstis tuju. Kolasin poodides ja juba tuttavas kultuuripealinna kultuurses auras, kuni sain uuesti lastega kokku. Vallutasime kaltsukaid ja kvaliteetmoe poode ja püüdsime oma aega õiglaselt jagada. Õhtul ootas ju ees 3,5 t teatrietendus Ugalas ja minu jalakesed ja selg lõid piinavat pilli.Külastasime uudishimust Suurt Venda, aga nii õdus seal nüüd ka ei olnud, kui ette olin kujutanud ja kuna me menüüst ka midagi taskukohast ei leidnud, siis suundusime traditsiooniliselt juba Tegelaste Tuppa. Praed valitud, puhkasime jalga ja arutasime elu üle, nagu ikka. Kahjuks pidime ka jala tagasi minema, nii et ainult kuum dušš päästis mu luud ja liigesed.
Ja tõesti, teatrisse minek peaks alati olema üks püha ettevõtmine. Piduriiete valik ja ehted ja kingad ja muud meelepärased lisandid, et ikka kena välja näha ja teiste hulgasgi ehk silma paista, meelde jääda.Ja läbi tuledekumas õhtuse Viljandi oli ka kena jalutada ja jalavalugi oli juba siis taandunud. Üksik küünlaleek värelemas kalmistul, sajad tuled kodudes, korras aiad, aimatav Viljandi järv künka taga ja tuledes teater. Ja rõõmsalt sagivad inimesed. Kuna Eesti on ju nii väike, siis bussitäis tuttavaid nägusid ka Padiselt olid kohal. Mareti rõõmsat organiseerimist kostus juba kaugele. Viljandi Lionsi klubi naised olid aga pikka päeva või isgei mitu küpsetanud ja küpsetanud ja valmistanud kõike head ja paremat, mis oli mõeldud heategevuslikuks müügiks lastekodu elluastujate heaks. Magusad šokolaadist šarmantsed koogikesed, vaarika väljad küpisetordil, porganditeoranž piilumas parimast pirukast, kodusest ja kuldpruunist. Kreveti- ja lõherikkad võileivatordid, pühad ja pidulikud.Etterutates ütlen, et kuna vaheaegasid oli kaks, siis teisel pausil ka toetasime lastekodulapsi ja võileivatort oli maitsev ja mahlane ja üsna sarnane sellele, mida ise ka kodus tihti pidudeks valmistan.
Aga etenduseks olime valinud Tšehhovi "Kolme õe". Ja tõepoolest 3,5 t kestel rullusgi me ees lahti vene elu suursugusus ja segadus, lihtsus ja labasus, hingestatus ja haiglane olek, unustus ja unistus, üha ja üha kutsuvast Moskvast, ahastus ja armastus, valed ja visadus. Tundmatud Ugala näitlejad, et vahepeal ajad kavas näpuga jälge ega oska nimesid kokku ajada. Aga siiski, kuskil mälusopis ka kunagi Draamateatris nähtud Mikk Mikiver vististi Andreina ja Ita Everi Maša. Nüüdne põlvkond ja Indrek Sammuli elitaarselt energiline ja kolme õde hurmav šarm mõjus ka saali, kuigi pean ütlema, et Triinu Meriste Maša oli haiglaselt kummaline kuni oma armuhoogude lõpuni. Hoopis pigem kõrvaltegelastena tohtrit mängiv, pigistavates vene kirsades sakkiv Andres Tabun oli püsijoon etenduses või isegi selgroog vene uhkes aadliperes ja ehk ka suure ja kohmakana tunduv, aga siirana võetev Tarvo Vridolin, Maša kõrvalehüpet auga taluv ja jätuvalt lootust mitte kaotav. Samuti meeldis mulle üks habemega vahva vana, kes küll allkirja jahil käies või lapsevankrit lükates, pigem mõtlesin oma isale ja vanusele ja vastupidavusele pikas etenduses lõpuni rõõmsalt tonksida stseenist stseeni.
Esimesel vaheajal nautisime koos Mareti ja Kikuga maitsvat kohvi ja väikest tripsu vanakat ja hea oli kohata siis kodunt kaugel tuttavaid nägusid, ka soliidset ja säravat Astat, et Pedase rakuke oli taas esindatud.Huvitav oli ka Ugala Aja Tuba, pilguheit minevikku, lahkunud näitlejad ja pildid lavastustest, näitlejate ettevõtmistest. Lava makett, kus sai valgust nupust klõpsatada ja veidi end teatrisse sisse mõelda.
Nii et igati võis teatrielamusega rahule jääda. Ja peabki plaani võtma ja piletilevist uurima, et teisigi nädalalõppe rikastada. Kultuuri ja kirjandusega. Tabamatult tuttava tundega, et oled osake tagasisidena loomisest ja lainetusest teatrimaailmas.
Elu pakub tuhandeid võimalusi, sina pead vaid õige valima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar