Kvaliteetaeg

SEE IHA MIS EI OLE SAANUD

ARMASTUSEKS

vihaks ega tüdimuseks

elab minus seda elu

mida elan enese teadmata

See ei ole mälupiltidesse jäänud hing

ega huum läheneja lauludest

kui väiksemgi veretilk püüab kinni valgusetäpi

mis tungib säratusena silmist välja

see ei ole igatsuselävelt

äramaadele hajumine ega muu kangastuv

kurbus

See iha lihtsalt ei tea

kuidas millekski saada

ja millised tagamaad on tahtmistel

teadmistel ja kindlaksolemisel

/Merike Õim/

Kuna kolleeg mulle ikkagi Karavani kontserdile pileti võttis, siis oli mul võimalus minna oma sildade põletamisega võitlema. Lumekülluses Eestimaa, libedad tänavad, valkjashall lumesodi teeäärtes, vallid ja ka vesi, nii nägi välja sõit pealinna kolleegiga. Kuna olin sellest kontserdile minekust rääkinud ammu ja siiski ei leidnud endale kaaslasi. Siis esimest korda elus tuli minna ÜKSI. Ja ma lükkasin koheselt igasuguse võõristutunde, hirmu, ebaluse, piinlikkuse, kummalisuse, lõpuks ka valu endast kõrvale. Ongi aeg selleks küps, et üksi liikuda ka kultuurimaailmas, ei pea alati kedagi kaasa vägisi tirima ja nutma sellepärast, et ei saanud rõdupüünel kajakat panna. Võibolla seda polegi enam vaja ja selleks kõigeks on hoopis teised kohad. Püüdsin küll kenasti oma komtserdini jäänud vaba aega sisustada. Viru keskus kontserdisaali kõrval, sinna lasin end direktoril just transportida. Ja jääliustikele mittevastavates tikkkontsadel kakerdades igatsesin kontsa alla pigem vaipa või kaubanduskeskuse põrandakatet , et mitte traumapunktis lõpetada.

Ja Viru keskus pakub ju tegevust küllaga. Shopata Naistemaailmas ja Kodumaailmas, Toidumaailmas, Plaadimaailmas...kusiganes. Vaatad kauneid siidiseid pluuse ja klassikalisi seelikuid, jõulupidude hõng värvis ja siidises säras riidepuudel reas. Kinkepakendites kõik mu lemmikud parfüümid, Morganid ja Mochinod. Riiuliteread rohelises, oranžis, kuldses gammas, küünlajalgadest kaunite vaasideni, võrratu glamuurne klaas. Kingiideed päkapikkude punamütsidest rabavate raamatuteni. Maru helelilla maailm, appi, kui minu moodi see kiisude armastusest õhkuv mohääri mattuv maitsemaias neidis kirjutab. Minu õpetaja Reet Made lapsepõlvelood, dr Vassiljevi vahvad pajatused ja nõuanded meditsiinikatlas, kena kink vanaemadele. Perefilmid, romantilised filmid, mina ikka kasutan sooduseid ja ostan filme nii end vahest premeerides kui kingituseks.Toscana ja Tere tulemast perekonda sooduskleepsud enam ei kutsunud, sest olid juba olemas. Ja veinid ja viinamarjad, vinnulatud liha ja vinegrett, vahukommid ja vareenikud. Ja inimesed, tõtlevad, kiirustavad, aega veetvad teismelised, lärmavad soomlased.

Kuna teepeal veidi külmetasin ja mina käin ju ka talvel paljapäi,oli ühe hea ja kuuma kohvi isu. Ja nii seadsingi sammud Boulangerie´sse, tuttav armas nägu leti taga kiirelt ja rõõmust pakatavana askeldamas. Meie Kadrike, ikka cafe latte ja tükike kolmekihilist šokolaaditorti ühele kliendile, teisele roheline tee ja Tom Kha kuum supp või hoopiski kakao. Loodan, et järjekorras pingsalt hea sõbra liikumist ja toimetamist jälgides, ei tundnud ta ebamugavust ja lõpuks, kui oma vaikse tere sain poetada, lõi meie Kadrike lausa õitsele. Pedase Kool, tagusin mõttes endale rinnale. Tehtud! Tellisin Itaalia veini ja ühe cappucino, toksisin lauas smse ja silmanurgast ikka jälgisin asjaliku teenendaja järgnevaid töövõite, kuni saime pisut ka vestelda.Ja kallistada. Veidike salapärast sooja naha vahel kolasin majas edasi. Kuni selgus, et üks teine oodatud sõber siiski ei saa momendil minuga kohtuma tulla, suundusin üksi sööma ja ikka Aurasse, mille peale Kikul jälle juuksed peapeal püsti tõusevad. Aga koorene mereandide pasta oli endiselt piisavalt koorene ja sinikarpidest tuuma välja õngitseda ja krevette nautida oli endiselt hea, samahästi maitses valitud roosa vein ja silmailu südamesse suunas pealinna pimenev õhtu, tuledesära, autosid, inimesi, valgusfoore ja jõulueelset virvarri oli kõikjal.

Ja lõpuks oli aeg. Kontserdile minna, selleks ju sai tuldud. Ja esimene asi, mis mind üllatas. Inimestest tulvil garderoobis, hallipäised vanadaamid, õllekõhuga härrad, väljaveninud sviitriga närtsinud naised. Mis publik? Miks? Kes? Milleks? Jätsin küll oma litritest sätendava teatrikoti koju, aga parimad riided kapist püüdsin ikka valida, arvestades olu ja ilma. Teine äärmus oli, kohutavalt tüsedad parimas eas neidised, haaramas Karavani kaarte, millele kontserdi lõppedes autogramme pidi korjama, et soodushinnaga cd+dvd hiljem endale soetada saaks. Jalutasin tavakohaselt ringi, nautisin kunsti, uurisin hennesey hinda puhvetis, kuigi pole konjakisõber, leidsin ka mõne tuttava näo, kuni märguanne kutsus meid saali. 18 rida oli parajalt ja ehk piisavalt kaugel, et olemas olla, samas kõike väärikalt nautida. Ja algaski. Nat King Cole´i Mona Lisaga. Frakkides muusikud astusid rõõmsate nägudega lavale ja veidi hiljem aplausi saatel Karl. See plaat on kahjuks publikule üsna võõras, aga kuna muusika on väga sarnane Raimond Valgrele, siis väga nauditav muusika.Mulle kinkis pere selle üle-eelmisel aastal sünnipäevaks ja seal ilutsevad ka Karli ja Marguse autogrammid, nopituna ühest hilisest armsalt peojärgsest hommikust Pedasel pudru söömise kõrval + Reimo kaarditrikid.Taevalikud meloodiad. Kontsert aga jätkus tuttavamas võtmes, kui astus lavale juba Noorkuu valgetes kuubedes, kõlasid Tammeoru talvelaulud, tuttavad ja hetkekohased.Vokaalselt priimalt kõlavad ja esinejate esteetlik sära kandus, usun, et viimaste ridadeni. Soe ja siiras, nakatav ja nauditav, avastav ja austav, valiv ja vallutav, kallis ja kütkestav. Ei olnud artististides väsimuse märke, 5 ja viimane kontsert ju,lumetorm ja laim,Karli sünnipäev vahepeal, lavalt õhkus ehedat elujõudu ja vaba vitaalsust. Mida ma ülekõige inimestes armastan, vitaalsust.

Oli ka mõni üllatus, Toomas Vanema uus laul, mitmehäälne ja pärleid täis pikitud. /Pärlid, mu lemmikteema-sõna-väljend-varjunimi/.Ka Toomas Vanema soolohääl, uus ja avastuslik ja virtuoossed instrumentaalsed soolod: Dimka vahetu ja tabav trummipõrin, Lutsoja liug akordioniklahvidel, Martmaa nakatav naeratus, mis saatis iga takti ja fraasi muusikas, eelnimetatud juba soolokitarristi soleeriv soolo ja Karl, tuntud headuses, võimsa hääleulatuse ja oma omapärase tämbriga, sexika ja tohutult vitaale saksofoni ja siira suupilliga.Kittarist rääkimata. Kuni oli aeg rahval laulma hakata. Kroonlühtrid Estonia laes süttisid, nagu kavatseksid kaela sadada ja ausalt öelda , oleks võinud küll, sest hallisegustest juustest hoolimata, võttis publik niisuguse laulu ja rütmi üles, et...ei mäletagi midagi niisugust. Olen noor...kõlas nii eesti kui portugali keeles ja lõpulaul "Aeg meil minna üheskoos" - kõik teadsid sõnu peast ja järgnev tantsupoppurrii rat-tatatataa....vana jõgi...liisa, päikseline neiu...kuni rahvas juba rokkis, sheikis, samas vahvalt jälgis kaaspulblikut.Ja see pidu ei tahtnud lõppeda...

Aga siiski lõppema pidi. Kuna tahtmine oli ikka ööseks koju saada, jätsin oma sillad kõik avatuks...ja jooksin libedusega võitlema, et trammile ja rongile jõuda. Ja üle "saja aasta" suundusin Tondile, lumekirmes perroon, aastatetagune kodu teeviit, peale tööd ja pidu ja kuskil lähedal keelatud tsoon, samas nii armas ja kutsuv. Ja Keila, lumevalged mütsid aiapostidel, härmatand aknaklaasid korda tehtud majades, mis aastate eest räämas ja ripakil olid, valendavat valgust kumavad öölaternad, mälestused ja side selle linnaga, kodulinnaga, koduga. Läksingi koju, kiriku taha, oma koju...Ja endale võetud kvaliteetaeg oli täiuslik. Aitäh Kati, Vahur, Kadri, Kiku...Karl ja Karavan. Aitäh, et te kõik olemas olete.